Unenäopüüdja

Täna oli mul erakordselt huvitav uni. Tahtsin sellest hommikul jutu kirjutada, aga hommikul olid juba uued särgid-värgid. Äratuskell äratas mind, nagu ka eelminekord, täitsa keset põnevust üles. Olin kindel, et kirjutan sellest. Katsusin meenutada, aga jäin uuesti magama, ja seiklused jätkusid, küll aga nagu ümberkirjutatuna. 

Suutsin meenutada, et minategelane selles loos oli üks "kügelik", kes ütles, nagu mitmetes usa filmides kuidagi v chillilt ja tähenduslikult:"Ma olen pärit....." aga kustkohast ta pärit nüüd oligi?!?! üritasin meenutada, aga ei meenu, ei meenu. See oli täitesti omaette riik või maa või mingisugune territoorium. Algas vist P tähega?? Ütleme, et mingi Pantagoonia vms. 

Ja mida ta seal unes korda ajas? Ma enam ei mäleta! Igaljuhul, ta ei olnud pärit sellelt maalt, kus tegevus käis ja parasjagu küps-kuldne pärastlõunane päikesepaiste siras. Natuke nagu assassin greedilik tegelinski oli ta, ajas oma asja, ajas oma graali taga, mis, nagu ma vaevu mäletan-tunnetan, ei olnud tema isiklik huvi, vaid kuna temal olid oskused ja kuna tema oli pärit mujalt, sai asja ära ajada nö erapooletult. Ta rääkis unes veel minajuttu. Selgitas asju. Parkuuris siin ja seal, poolvalmis majade puitvõresestikel. Seal linnas oli ka jõgi. Väänatud Tartu?

Mitu eelnevat öödki on unenäod olnud üsna elavad ja meeldejäävaid momente pakkuvad. Vahel jäävad nad meelde nii momendiliselt, üks hetk unenäost, mis enamasti kusagil linnapildis toimuvad. Ja väga loogilised on. Seetõttu usun, et kunagi tulevikus võin nad isegi oma pärismälestustega sassi ajada. Ja olen siis natuke nagu Blade Runneri tüüps, kes arvas, et kellegi teise mälestused on tema enda mälestused, hiljem eepilises lumesajus ta kindlasti mõtiskles selle üle. Või siis ei mõtisklenud ka. Igatahes, millele üleüldse kindel saab olla kui mitte isegi enda mälestustele? Mulle hakkab vahepeal tunduma, et oma unenägudele saab olla sama kindel kui mälestustele. Mis võivad ju ka kergesti väänduda.

Nojah. Nt ükskord tabas äratusalarm mind, kui olin justkui Tallinna vanalinnas, kus ühe hotelli ase, mel asus hoopis üks pood.Sobrasin seal trikoode vahel ja kavatsesin vegan-osakonda jalutada, kui mindjah, see va alarm välja kiskus sellest kohast.

Olin veel hiljuti ühes põnevas kohas. Mingi grupiga. Sõitsime bändibussiga ringi, aga meil minu põhikooliõega oli tarvis minna vist vetsu? Võõras linn, nah, väljusime bussist võõrasse keskkonda, otsisime, kuhu minema peaks, ei leidnud sealt miskit ja proovisime siis tagasi liikuda. Pöörasime üks "värav" varem ära ja meie valget furgooni ei olnud seal. Kõndisime tagasi ja proovisime järgmisest tänavast minna. seal see buss oligi ja ootas meid.

Nisama illustratsiooniks paar lugu, mis minumeelest on kuidagi venelasliku kõlaga. Jah. Kuidas seda seletada? Nukker melanhoolia-meloodia...?