Poolaasta

Kust oma jutuga alustada? See on mul igavikuline probleem - tahaks panna infoportsu kohe teise sisse ilma, et peaks seda kusagilt alustama v lõpetama. Tundevärvidega. Arrivali tulnukate keel oleks mulle sümpaatne indeed. Jessas, kas see on tõesti aastast 2016? Aeg lendab.

Aasta algab kaks korda, vb isegi kolm: kokkuleppeline aastavahetus, astroloogiline aastavahetus hiina kalendri järgi, 1. september. 

Mina tähistan seda eeskätt uusaastaööl. Noorest peale on minusse jäänud mingisugune ebausk - milliste vaibidega möödub aastavahetus, nõnda möödub terve aasta. 

Ja aasta on siiamaani olnud üpris rahulik. Üpris rahulik. Ma kuulen kuminat oma peas.

Kõnnin koerakesega hommikukastesel muruplatsil, vaatlen kiirestiliikuvaid pilvi. Eraldatus. 

Jooksen rõdule Gaudeaumuse lõpupauke-ilutulestikku vaatlema, tuduriided seljas. Eraldatus. Aga olek oma heade ja lähedastega. Aga ikkagi eraldatus. Ja veider tunne, kas peaks olema FOMO või rahul käesoleva situatsiooniga. Tunnetemeetrum kõigub, hekseldab peenekoelisi välgatusi, mis tahavad tekkida, aga millel ei lasta oma haripunkti jõuda. Seierid võbisevad rahutult. Võbisevad, nad ei jää pidama. 

Ma loon oma reaalsuse ise. See on fakt. Ja kui ma olen omale sellise reaalsuse loonud, siis ei ole väga mõttetu selle kallal nuriseda. 

Viimasel ajal panen sageli tähele, et justkui peaks mõnel üritusel osalema, kursis olema ja käima rohkem ringi, rohkem suhtlema, olema chill ja ettevõtlik, aga ma ei tee seda. Elan oma hermiti elu ja ei ole kuigi kurb. Jah, seda ma olengi märganud, et juu on mulle vaja seda eraldatust ja "asjade mahamagamist". 

Mind teeb rõõmsaks ja mittekadedaks see, kui keegi detailselt oma kontserdi/peo/sotsiaalsest õhtust räägib - saan oma info kätte, pole vaja kohale minnagi. Remote viewing. Sest uudishimulik ma olen. Võiksin töötada kollases ajakirjanduses. 

Aastavahetus möödus meil Jõgeval. Äärmiselt rahulikus ja paljude snäkkide, televisiooni ja mõnusate sõprade seltsis.  See oli küllalt rahulik. Mäletan mõnd aastavahetust, kus olen Raadiomaja kusagil kõrgel korrusel shampat joonud ja läbiligunenud jalanõudega, sest ilge sopp+libedad tänavad, mööda linna tuianud. Rahulolematu, sest ei saa igal endale sobival hetkel magama heita. Need olid põnevad ajad. Tagasimõeldes. 

2016-17 aastavahetusel oli minus rohkem rahutust kuhugi ägedale ürrarile joosta ja midagi teha (põnevaid kunstiinimesi kohata+hea musa, jah hea muusika tähtsust ei saa mitte alahinnata) selleasemel, et pooltuttavatega istuda ja napsitada. Inimesed toredad, aga sedasorti jutt, kus mu silmad ei saa põnevusest ja hingerahust mitte särada. Põnevam isik tollest seltskonnast otsustas hoopis saarele kolida... aga liigub siinseal ringi. 

Sel aastal olen juba kuidagi leplikum kogu olukorraga. Inimesed on erinevad. Kõik on toredad inimesed, aga nii teistsuguste huvidega. Melomaanid puuduvad. Teatrihuvilisi õnneks on. 

Sel aastavahetusel, kõik oli mõnus ja tore, ma isegi ei igatsenud mõnda suuremasse linna seikluste järele, aga ometi midagi kipitas. Shampa avatud ja head uut soovitud, piltlikult öeldes haarasin J`l käest ja kimasin õue. Lähemale mingile elamusele, välja pildi seest, lähemale pärisele, noh ilutulestikule siis tol hetkel. Tahtsin midagi, mis oleks päris ja vapustaks läbi keha. Tjah..

Kõndisime klaasid käes majaees, meie kaks, ja mõned tundmatud grupid veel, tegime pilte ja uudistasime. Ja ma tundsin, et mingil FOMOl ei ole mõtet. This is my life .... for some time now. 

Kas ma hakkan tädistuma?!  Ükskord sai R`ga seda arutatud. Ta tõi selle välja, et tema kursaõed. Ja mul, selle eraldatuse ja perenaiserolliga hakkab tekkima hirm hoopis tädistumise ees. Kas sellele on urban dictionarys vastet?

Selline stabiilne suhteelu on ühest küljest väga mõnus, teisest küljest kuidagi hinge ahistav. Ma ei oska seda isegi seletada. Ma ei ole vb suhteinimene? Aga mulle meeldib sümbioos. Ma tahan olla koos kellegagi, kellega on mugav. Aga hirm on, et see mugavus võib nii tuimaks teha inimest, et ta lõpuks...  närbub lihtsalt.

Mina ja pisikoer rõdul, liitub J meiega, vaatleme Gaudeamuse ilutulestikku. Me oleme lähedased ja koos. Humooritseme. Me ei ole seal üritusel rahva seas, ei tõsta klaase, ei pidutse laia ringiga. Kas peaks? Meie all rõdul on vene vanapaar ja nad arutavad kah midagi omas keeles. 

See on mu elu nüüd mõnda aega.

Prügi! Ja appihüüd: kuidas julgeda südamega elada?

Vahel tahaks muudkui rantida. Eriti siis, kui energiatase all, ja lased probleemidel end kannast napsata. Energiatase all ehk siis et mingis mõttes väsinud. Väsinud nt sellepärast, et jäid juttu ajama eile õhtul, võtsid ühe õlle ja tarbisid bf`le sünnipäeva puhul ostetud krõpsupaki sisu (ta ei ole suur magusasõber) momentaalselt ise, sest tahaks ju chillida pärast pikka päeva ning toidutegemine ei tundu sel kellaajal enam piisavalt jumekas plaan.

Täna olen ärrituv. Ärritaja nr 1: PRÜGI!

Kuidas aastal 2018 ikka veel inimesed sellele pihta ei saa ja suurkorporatsioonid jätkuvalt on nii kasumimaiad, et lasevad plastikuga kõike ja kõiki ümbritseda. Kui kasumiablas võib olla?! Mind ajab vihale see, et ei olda aupaklik oma ressursside ja klientide suhtes. Aga need asjad muutuvad. Peavad muutuma.

Koeraomanikuna on see prügindus mulle eriti nähtav, silmatorkav, silma ja lausa hinge torkav. Beebikoer pistab hambusse enam-vähem kõik, mis värviline ja kutsuv(kuigi nad näevad peaasjalikult vist sinist ja oranzikat).

Olen teda mitu korda ära kiskunud shokolaadistest pakenditest. Keegi sariprügilane jätab kõrvaltrepikoja ukse kõrvale põõsaste alla jäätisepabereid, ükskskord isegi parankasid, mida Rosin aplalt mitu päeva sõi, ja väike üllatusmuna minion on seal vedelenud.

Täna leidis koerake ühe teise maja kõrvalt pungil verd täis tampooni ja mugis seda. Mul kakakotid otsas ja oi kui ebameeldiv seda tema suust välja saada oli. Käed verised, võilillelehega üritasin opereerida, õnneks olid snäkid taskus ja lõpuks õnnestus tampoon koera suust välja saada.

Ühest küljest oli see nii vastik kogemus, teisest küljest - miks ma peaksin kartma kellegi teise verd, mis tema seest tuleb... aga siiski, miks mitte karta: hormoonid, bakterid, kus see tampoon veel reisinud on, kuidas tema teekond sinna majakõrvale murule jõudis?

Igaljuhul. See oli viimaseks piisaks, et tuleb omale mooncup hankida. Vähemalt üks rõveda prügi tekitaja vähem siin ilmas. Pluss, et menstruaalverd kasutatakse isegi taimede väetamiseks! Võinoh, verd üleüldse (näiteks).

Siit jõuame ärritaja nr. 2 juurde: ÜHISKONNAKORRALDUS/asjad, mida ühelt tublilt inimeselt eeldatakse. (See on iganenud!)

Jätkan juttu...Aga selle mooncupiga võib algul igasugu ebamugavsi tekkida. Katsu sa seda tööandjale selgitada. Õigus, siis tuleks tööd vahetada! Aga milline teine tööandja annaks sulle igal kuul puhkust teatud ajal? (Sest juba bioloogiliselt võiks mitte eirata ja häbimärgistada vaid kasu lõigata naisolevuste kuuperioodikese pealt - rahulolev ja relaxed naine on parim naine. Õiendav ja stressis naine + lekkiv naine - no selle juurest paneks kohe plehku mingi sellise juurde, kes võtab kaissu) Õigus, tuleb ise enda tööandjaks hakata.

Aga kes siis makse maksab? Sest keskmise inimesena ei suuda mina küll niipalju raha oma palgast kõrvale panna, et alustada firmat. Knowhow ja asjad puuduvad. Kõik ei ole loodud ajugeeniusteks, okei see on kehv väljend - bisnessi inimesed. See ajab mind ka kohati vihale, et need, kellel on vaistu rahaasjade peale on ühiskonnas kohe automaatsemalt nö targemateks tembeldatud. Mõne teise koha pealt võivad nad olla "no tule eila eile". Jäetud on siin ühiskonnas ikkagi kahe silma vahele/aktsepteerimata, et mõned on loodud loojateks, keda võiks kaitsta ja toetada, et nad saaksid maailma harmooniat juurde luua nii hästi v halvasti, kui see neil välja tuleb, lasta areneda. Igalühel on oma eesmärk ja "pusletükksus" siin ühiskonnas, kui lubate.

Üks fond meil on: köögiremont/uue kodu sissemaks. Firma alustamiseks väga ei pressi välja.

Eks ma tegelen siin sellega, et loen omale sõnu peale niikaua kuni usaldan ennast ja maailma rohkem. Et ma ise võin olla iseenda boss ja dikteerida, millal tulen ja lähen, ja anda maailma juurde midagi, mis vb ei ole nii käegakatsutav, aga mis on valiidne väärtus ikka. Südamevaluuta, hehe.


Mõttekilde sel teemal jagub kauemaks, aga pean tööle lippama. Õhtul olen jälle väss või kui pole, lähen hilja magama ja olen hommikul väss. No ei ole minust töömesilast. Tahan oma sisemise kompassi järgi tegutseda ja see teeb mind äärmiselt pahaseks kui mul seda teha ei lasta. Aga iganenud mõttemalliga inimesed tõlgendavad seda kui laiskust ja see ajab vihale!


Uhh, ma pean võtma end kokku ja olema ise. Andke veel natuke aega, laske mul olla. Ja tehke maailm vahepeal prügivabamaks kohaks!

vahel siuke tunne