Kas inimelu on see? Minule vahel tundub. Teadvustamine. Iseenese varjulistesse paikadesse valguse toomine. Lihtsalt teadvustamine. Kes ma olen? Kogum millest?
Kui me tulime siia kogema seda nö 3d elu, siis seda me kogeme. Ja selle juurde kuuluvad kahtlemata vastusteta küsimused, igavikulised küsimused. Teaduslikult tõestamatud värgid jne. Elu on müsteerium. Seda poolteadmatust ja püüdu teadmiste poole iseeneses tuleks nautida. Sest mõtle kui igav, kui sa juba kõike tead!
Ma nautisin väga eilset üle pika aja botaanikaaias käiku. Uued infotahvlid! Mingisugune pesa! (#loodusfestival), ühed lemparlilled floksid!(see lapsepõlve lõhn nendega seoses) Paanikasööst hõlmikpuu (ürgne ja oma sortimendist ainuke siiani säilinud) juurest edasi tulbipuu juurde minnes.
Kirjeldamatu ebamugavustunne. Ka ülejäänud taimed olid seal minust peajagu pikemad, paistsid troopilised ja ohtlikud. Paanikas sööstsin sealt minema otsides teed dzunglilabürindi, katsudes puutuda võimalikult väheseid taimi.
Haaras mingisugune elu ja surma tõsiduse tunne, mis paistis olevat nii sügaval minu lihasmälus, alateadvuses, et poleks osanud arvatagi. Väiksena olen sarnast tunnet veel tajunud, botaanika aias. Ja vahel vees mõne taime otsa astudes.
Üleval nunnude rukkilillede juures, kus silt "umbrohud ja prahitaimed" tuikas kuklas ja elu müsteerium pani kukalt kratsima - mis paanikasööst see nüüd siis oli? Mida traumaatilist ma olen läbi elanud, et selline ptsd välja lööb.
Mõtisklesin ka hilisõhtul rõdul tähti vaadates. Sametises õhtus, ja tõdesin, et juba ainuüksi sellele mõtisklemine on omamoodi nauditav tegevus. Kas ma tahangi vastust? Teadvustamise protsess on tegevus omaette, mida tuleks rohkem väärtustada. Sinna korraks peatuma jääda, mekkida selle olemust, mekkida selle elu olemust, lasta müsteeriumil olla.
...
Lulz hakkasime Netfixis söömise taustaks Adventure Time`i vaatama. Nii diibid tõed nii lihtsalt ära selgitatud. Osho vms ruudus!
No comments:
Post a Comment