Vahepealsusest / "tere päevik"

Me jäime äkitselt vaeseks. Ja. 

Toidu koha pealt Ok. Aga teenused! Nt karlova linna ajalootuur jms. Veints lokaalis. K on juba vana teadjalikult paratamatust puhistav, kui mainin talle järjekordsest pankrotist. Ta annab selle ühe eurtsi, et teist veiniklaasi omale lubada saaks.See oleks nagu mingi karma värk. 

 Ma pean vist hakkama koristama. Nädalavahetusel saan olla üksi - mõtlen, kas asetseda lauaarvuti teise kohta. Neid on siin massiivsel laual kaks tükki ja nad varjavad aknavaadet rohelelisse linnahorisonti. Nende arvutite taga istud on kaunis ebamugav. Ei ole mõnusat kodukontori tunnet. Ebamugav kodukontori tunne on. Ma loodan, et võidan oma swedbanki preemiapunktide eest airbooki ja saan siis rõdul passida. Mõlemad mu läpakad on erru läinud, võtavad kummutisahtlis ruumi koos vanade CD´dega. Olid ajajärgud... 

Vahepeal oli nii palju tuuseldamist ja nii vähe und, et jäin lausa tõbiseks. Ise ka ei suutnud uskuda. Seetõttu olen neljapäeval aja maha võtnud. M ja ta kutsaga õues olesklenud ning taustamusaks kuulanud crystal bowle ja miskeid tervendavaid binaural helisid. Kõige paremini lähevad peale ikkagi mantrad, näiteks. Hästi vabastav neid üksi kodus kaasa üürata. 

Tartuff läks minustki mööda, nagu enamus mu sõbrantsidest. Effort on sünkroniseerida seda festivali oma ellu. Küll aga kuulasin ära (rongis) kõik kolm Armastuse Tartuffi erisaadet - igaüks eriline ja omal kohal. Ja oleks justkui ise kohal olnud.  Siiski Lindgreni ja Tsoi filmid tuleb ära vaadata.  

Augusti viimane nädal käes. Koeraga septembris teisele kursusele. Kutsule väga meeldib. Ja võtab õppust ka. Kui ainult ise viitsiks treenida. Meie peres on see meespool, kellele neid koduülesandeid treida meeldib. Kui meil oleks temaga laps, siis ma loodan, et minu ideegenereerimise geenid ja intuitiivsus ja tema see järjepidevuse ja asjade teha viitsimise geen annaks perf järelpõlve. Ja hästi soomeurgi looki, lol. Sest me suht sarnase välimusega, ma arvan. Ja ta oleks veic socially awkward, nagu me tegelikult mõlemad oleme. Aga iial ei tea. Teema jätkuks, kuulsin, et mu kursakas lapseootel. Jah. Inimesed on täiskasvanud ja teevad täiskasvanute asju. Meie K`ga tegime hallrästa performance kava, mis pooleldi oli häppening ka lol. Materjali on, kavatseme järgmist. Aga seda saab ainult Utoopias näha, väiksele julgele ogarale publikumlile. Ja siis sain ühe musaarvustuse kirjutada üle pika aja. Sellised on asjad, mis tekitavad minus hea tunde. Kui oleks ainult kodu, pere, töökoht (mingi asjalik) oleks mu hing tühi ja elutu. Olen seda vahel täheldanud ja vahel mõelnud, et kas see ongi elu. Mõningate inimeste seltskonnas. Ja see on ausaltöeldes hea. Seda tundes saan rohkem ja intensiivsemalt aru, mis mind ei "juhi". Vahel ju tahad sobinduda igale poole ja nii. Aga kui ei lähe teatud asjade peale silmad särama, siis mis siin ikka punnitada. Yay, koormus tööl vähendatud, elujärg hingeliselt kohe parem! 

Ahjaa, kui oli vaja kuulata seda asja, saab kunagi müürikast kuulata, siis oli see mulle esialgu raske. Sest. Ma viimasel ajal vabatahtlikult kuulangi mingit healing shiti. Või siis contemporary classicu taolist asja. Noh, ikka Nils Frahm ja mingid taolised, mis bandcampis ette jäävad.

Nt

(jaaa soovitan terve see Anna Meredithi töötlus Vivaldi aastaaegadest läbi kuulata, seal mõned lood pea tundmatuseni moodsaks tuunitud. Lihtsalt see suve viimane osa on olnud läbi aegade mu lemmik, peale talve)

ja siis vanu lemmikuid tööl taustaks. Metronomyl ikka nii head saundid+biidid ja lyrixid täiega minukad kuidagi (huumor selline vihjeline kohati ja nii) The Look ikka omal ajal kummitas megakaua. Aga reservoir mega ja the bay jpt