Energiavampiirlusest mardipäeval

Mul on vahepeal tunne, et olen energiavampiir. Oma väikeste puseriti hammastega nokitsen ja imen elujõudu meeldivatest miljöödest, kuhu aga hammas peale hakkab: otsin hubasust ja värskust, vaimuerksust, mida mul endal vist napib. 

Seda nt teatud tänavatelt linnas, vahin sisse akendest ja kujutlen, kuidas elatakse, raamatutest, artiklitest ja televisioonist. Eriti mõnusad on ERR kultuuri ja kirjanduse saated. Avanevad miljööd ja sõnad, tarkuseterad turgutavad mind. Muusikakuulamine turgutab ka.

Kui energia hakkab otsa saama, siis keeran Idaraadio peale! Vanasti oli Kohviraadio, aga see jäi unustuse tolmusesse hõlma. Vanasti ma ei teadvustanud omale selliseid asju üldse tegelikult.

Panen tähele, et tööjuures kuulan taustamusa enamasti siis, kui olen kehvalt maganud ja "energiatase" madal, uni peal, vaja mingit, tjah, turgutust.

Seetõttu olen taas hakanud hommikuti joogat tegema. Rosin on suurem, elu hakkab taas rööbastesse voolama. Saab siirduda kasulikku rutiini. 

Järelemõeldes olen vist kuritarvitanud lausa omaenda vanaema - temalt asju ja riideid napsanud. Tema nägi nendes nii šikk välja. Ta kandis kõik riided eriti mõnusasti välja, temas oli/on mingi uhkus ja enesekindlus, mis mu emas on hoopis teistsugusemal kujul. Vanps julgeb olla iseseisev. (Noh, selles on ka varjupooli.) Aga, olen tahtnud olla nagu tema.

Nõnda sain temalt üksord ühed eriti ägedad kingad. Nägin kingi, mu silmad läksid särama, küsisin, ja vanaema andiski mulle. Tema piiritu lahkus! (tema õmblemisvidinaid ja kaltse täis kapid ja vanad ajakirjad!) Ma ei ole neid kingi kunagi kandnud, sest nad on mulle natuke suured. Vanaema suured jäsemed on sümpaatsed. Minul jällegi on üsna väikesed jalad ja käed, mida olen õppinud aksepteerima (nagu ka palju muud endas, nt detailipimedust jms).

Ikka veel kripeldab, et need kingad temalt sain ja need koguvad lihtsalt tolmu mul riiuli peal sellal, kui tema oma muttide peole midagi selga otsib ja turult praktilisemad tagasihoidlikumad jalavarjud soetab. Olen talle maininud, et võin kingad talle tagastada, aga ta arvab, et on nii vana, et ei sbi nendega enam kõndima. Kõik need aastad, mis need kingad minu riiulis on seisnud....

Muudkui tema kingi ja riideid omale kappi kogudes ja enda seljas nähes ei ole enam üldse nii tore. Kaob ära riiete sarm. Tema energia. See oli ikkagi vanaema ise, ja tema olek, mis riided ilusaks ja stiilseks tegi. Ma saan sellest alles nüüd aru. Vanaemal meeldiv energia. Enesekindel, rahulik. Mõne jaoks kindlasti (ema) ka võimukas ja eemalolev. Aga nii see elu juba läinud on. Kõigile ei saa meeldida ka, tõdeb vanps rahulikult ja on veendunud, et temal on kõiges õigus.