Ülemere unenägu

Seekordses unenäos tahtsime KZ´ga üle mere ujuda. Enam ei mäleta, kuhu täpselt, aga see ei olnud Rootsi või Soome. Minumeelest me ei toimunud tegevus üldse Eestiski (Aga võib-olla on siin mingi vihje noarootsi poolsaarele) Jala kõmpisime läbi linnade ja maakolgaste ja uurisime, kus on see imeline koht, kust saab üle mere ujuda läbides teekonna edukalt ja eluga. 

Linnad olid põnevad. Leidus ka punaste tellistega hooneid. Suure akvedukti alt läbi kõndida oli päris äge näiteks. Kuuldes meie võimsast ujumise plaanist ei olnud keegi just väga optimistlikult meelestatud ega vaimustuses. Kõige hullem hoiatus, mis anti, oli, et meres on keerised, mis tõmbavad su endasse ja oledki lännu. Hakkasin isegi kahtlema. Et äkki väsin keset merd ära, ei jaksa ujuda ning lained viivad mind trajektoorilt kõrvale.

Jõudsime lõpuks mereäärde. Lained lõid laialt ja laisalt kaldale. Pidi pikka aega kõndima, enne kui normaalsesse sügavusse jõuad.

Kuid enne seda otsisime merelinnakeses teejuhti. Kusagil oli see ala, kus sai ujuda üle mere, kus anti mingit legaalset nõu ja jõudu ja päästevestid. See piff seal asutuses oli kah üsna loid, nagu üle mere ujujaid oleks hordidekaupa ja nad oma iseenesestmõistetavuses häiriks tema igapäevaelu, kuigi ise ta siin töötas. Oli muidugi asjalik ka. Mainis veel keeriste kohta ja lainete kohta ning off we went.

Vahepeal sattusin kuhugi mujale rändama. Rongis vist olin ka. Palju ei mäleta. Äratuskell andis märku lähenevast tööpäevast ning a la tunnikese hiljem ma ka voodist üles tõusin. Oma unest seiklushimulises olekus ei tundu töökoht üldse hea koht, kuhu minna.

Also, see perearsti juurde minek. Pidevalt lükkan edasi. Kas täna või siis alles järgmisel nädalal. Vaatame, kuidas mu peavalu ja kõrvade kohin täna elavad. Aga peaks selle lõpuks Tartusse tagasi registreerima. 

Eile oli mul ka põnev unenägu, millest jäi meelde ainult, et olin mingil questil ja kasutasin venitamistaktikat. Keegi küsitles mind hirmuspalju.

Viimasel ajal lugu, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen. See Haevn on nii mahe ja nii meloodiline, et kõlab lausa teraapiliselt. Sama produ kes London Grammaril.

Hansapäevadel sattusin kokku ghanalasega, kellele väga meeldis Trad Attack. Pidin tõdema, et ei ole selle kuulsa bändi diskograafiaga üldse nii tuttav kui võiks. Isegi et läheb segamini teiste bändidega. omal ajal sai kuulatud küll Paablit palju... Küsides viimase albumi kohta, läksin lühisesse, sest viimane album neil oli kusagil paar aastat tagasi äkki? ... kui keegi ütleb "viimane album"

Aga anyway, vahepeal üritades midagi metali taolist kuulata, jõudsin ikkagi hoopis Vampire Weekendini. Nendel tuli küll viimane album sel aastal välja. On kuidagi elektroonilisem, kuidagi maitzekalt, ja nagu albumikaane piltki, kuidagi globaalsem. Selline helge poprock sobib töötamise taustaks küll väga vahvalt.  Võiks sellest pikemalt rääkida, aga mu hommikukohv nüüd joodud ja peab tegutsema hakkama ning mingiks enam-vähem normaalseks ajaks tööle jõudma :)