Septembrikuus minu kuvand uus

Põrandaliistude lõikamise masin, mis teeb põrguhäält, paistab silmanurgast taltsa musta koerana, kui köögist möödun. Keegi kindlasti toimetaks selle lause pareminiloetavaks praegu!

Täna võetakse silmast viimane lääts. Viimne kui lääts. Oh viine kui lääts viimne kui lääts! Ma pole kindel, kas silm on paranenud, ja mida tähendab plaanipärane paranemine, Irina sõbraliku jutu järgi. 

Minule oli täitsa üllatuseks see, et läätsede silmastvõtmisega ei saagi pöörduda normaalse elu juurde. Vähemasti mina mitte. mitte praegu. Silmatilgad silmatilgad silmatilgad silmatilgad. Kannan neid nüüd kõikjal endaga ning lasen oma lasersilma igal võimalusel, sest mul on meeletult kuivad silmad. Nagu imetav ema, võin mõnes tekitada vastakaid reaktsioone. Ahjaa, lääts siis hetkel praegu ainult vasakus silmas. Silmatrauma kombo järgmine: meeletult kuivad silmad, mistõttu tuli Irinal "kangutada" läätsed silmast ära + ärev mina, kellel pole kunagi elus varem läätsesid olnud ning pea teeb omatahtsi igasugu liighatusi, samal ajal kui meel on koostööaldis. 

On kolmapäev. Nädal ja üks päev laseropist.  Nüüd juba blogikirjutamisterve. Vahepeal tõmbab uduseks. ja vahepeal tõmbab normiks jälle. Põnev tunne on näha kaugele ilma prillideta. Samas tundub see ka nii norm. Viimasel ajal tunduvad igasugused imelikud asjad normid. Alustagem poliitikauudistest. Kõik muu elus tundub palju mõistlium ja mis peamine  - inimlikum. 

Tahaks kõiki asju siia kirjutada segamini. Näiteks kohe seda, et mul tunne justkui eelkooliealisel minul! Uus võimalus! 

Alustagem hingamisprobleemidega, mis üksöö mind kimbutasid. Täpselt see tunne, kui oled väike, ei saa hingata, hõigud vanaemale, ta on su juures, rahustab sind, aga midagi nagu teha ei saa. Nüüd olen nii vana ja tean - ei ole mõtet karjuda. Ronisin ise voodist välja ja hakkasin mõningaid joogaharjutusi tegema, mis selga masseerivad ja ridkere avada abistavad. Nt kala asend, õlaringid, sufi ringid. Abiks ikka! Roosa kvarts kah veel peopessa ja rinnapeale ja uni võis jätkuda mõnusamas rahulikumas olemises. 

Aga häid asju ka uue võimaluse juures: see tohutu lootusrikkus ja sügisega kaasnev õhin ja tuhin. 

Natuke lausa mingi veider rahutus sees  - peaks midagi tegema, aga mida, ja kust alustada?! 

Mkay. Nimekiri on siiski olemas:

Vana köögimööbel üle värvida! (seni kuni meil uut pole)

Musavärgid teise tuppa tarida ja niisama seisvale mac`ile elu sisse puhuda. Vaja läheb klaviatuuri, kõrvaklappe ja helikaarti. 

Meditatsioonipraktikad oma energia suunamiseks, fookuse hoidmiseks, ja mitte väsimiseks! (ma olen suur väsija ja tööpäevade väsitavuse üle vinguja, aga ma ei viitsi väga enam viriseda, tuleb asuda tegudele)

Juuksur.

Ee... ja vb peaks midagi tegema kulmudega? prillide enam ei raamista. Pisut nagu identiteedikriisi laadne toode. Mis mind nüüd raamistab kui prille pole? Pisut androgüünne välimus vist on. Jumal tänatud et ei ole literally enam eelkoolilaps, kus välimuse pihta visati mürgiseid kommentaare "pahade" poolt ja ega enam ausaltöeldes ei koti ka mingid kommentaarid - juba usaldad ennast sellisena nagu oled. Oh seda inimeseks olemise teekonda.

Koertepargis kohtasin ühte toredat naist ja koera. Üsna Marju Kõivupuu hääle ja olemisega, nii et pidin kohe igaks juhuks guugeldama. Polnud. Aga mul on tunne, et me oleme kusagil kohtunud. Äkki ta on töötervishoiu arst? Äkki ta on optometrist? Äkki apteeker? Äkki... eee nje snaju.

Mingit muusikat pole ka ammu kuulanud.