Muidugi on soe jatsmuusika eriti sügisene. Ja kõrvitsasiirupiga chai latte või midagi sellist, teate küll. Kõrvitsad ja kanarbik. Kollased ja punased lehed igal. pool. Enesesse süübimine, enese sisse, nagu suure sooja salli sisse, jääd sinna sossult jalutama ja mõtisklema kõigi oma viimase aja taipamiste kohta, mida on üsna palju. Nii palju, et vastumeelne on neist kirjutada. Aga aga. Aga on ka vana hia bändike Diiv nagu võrdusmärk sügisesele olemisele. Nende eksistents võib olla üldse meelest läinud...minul oli läinud.
Oo nostalgiat ja melanhooliat kuubis, mida ma viimasel ajal nagu vältinud olen, sest vaadakem edasi, mitte tagasi, aga kui lasta nostalgia-melanhoolia lainetel peakohal lupsu lüüa, siis... kui sai oktoobris (või novembris?) Riias Diivi kontserdile mindud peaaegu, ja linnas ära eksitud. Coutchsurfing! Tollane peika, kes lootis minu peale (nagu ma siis oleks aru saanud) ja mina tema peale (nagu tema oleks aru saanud, duuh), ja käestkinni ja veidikene ka üksteisega õiendades - ainus viis olla ankurdatud siia reaalsusesse. Irrelevantne, aga meenutaks praegu, et käisin siis ainult seelikute ja kleitidega ning tõsi kah? mingite pikkade saabastega. Jahe oli igaljuhul. Vana hea nuppudega telefon. Kui kedagi telefoniga kätte ei saa ning see saab tühjaks. Okei, Diiv. Sümpaatne, et mehed on ka aastatega rahulikumaks jäänud, ei tümista enam päris nii (okei, mõnes loos ikka!) nagu Dopamini aegadel, aga oluline komponent - unistajalikkus - on jäänud. Ja postpunk või postrock või mingi selline mitte väga popp või siis lausa ultapopp.. grungelikkus, mida kohati ka (kohati!) Grimes jms kasutavad, rasked trummilöögid, pikad ja rasked mõtted ja noh vaadake albumikaant. Ja okou, selline lugu nagu Like Before You Were Born kõlab veidi nagu mõni kodumaine Fuksi bänd...
Hetkel tundub, et see on küll minu selle sügise album.
No comments:
Post a Comment