Assistent ja hädaldamised as usual - psühholoogilised teemad

Magasin täna jälle mõnusalt sisse. Unes nägin, et olen veidike isehakanud rezissööri assistent. Ise ta oli üks tüüp muideks, keda eile Genis nägin. Meie pilgud kohtusid ja ma püüdsin mõistatada, kust teda tean, miks nii tuttava olekuga. Kas mingi lavaka kutt või mõni vana koolivend (ei saanud olla) Imelik äratundmine toimus. Ja siis unes saabuski justkui vastus. Ta tegi ühte filmi, ma tatsasin seal kõrval ja ühte stseeni ausalt ja kõvasti kritiseerisin. Tal oli seal komponeeritud segadus - asjad laiali. Aga minujaoks tundus see liiga "punnitatud ja korrektne" segadus, liiga komponeeritud segadus. Mhm, ta võttis väikese soolateraga mu "nõu kuulda" ja siis oli lõunapaus. Aga ma olin väga õnnelik seda tööd tehes, ja püüdsin koguaeg tema vaateväljas tolgendada, et ta ikka mu assistenditeenust kasutaks ning mina hiilata saaks. Või noh, mitte hiilguses pole asi ainult, vaid selles, et ma komponeeriks meelsasti juba ise asju, ja areneks heaks filmitegijaks. Enne pausi kutsus ta mu enda juurde ja palus vatipatju, stseeni jaoks. Minul neid polnud ja olin sunnitud crew seas ringi käima ja neid otsima. Ühel oli huvitav pardikujuline anum, milles need olid, selline vatipatjade hoidja, vot. See vist hästi stseeni ei sobinud. Paus oli nii pikk, et oma ülesandega ühelepoole jõudnudna haaras mind pisuke pettumus - selle ajaga oleks ta saanud ka ise oma vatipadjad kusagilt kätte. Nüüd istus ta ja seletas mingite teiste asjapulkadega ja aega oli küll. Nahh need vatipadjad.

Võtteplats oli suures rohekas majas. Seal kõndisin ringi ja oli huvitav ja tore igaljuhul. 

.

Kuna Rosin ootas õues, ja elukaaslane kannustas tagant, ei saanud ma ajakirju sirvida, ja asetasin kovi ajakirja EMA. Ja kujutlesin, kuidas kõik hindavalt piidlevad Selku kassalindil sõitvat loaded pealirjaga ajakirja ja mind. Nii selle kui ka Hingele Pai ajakirja eeee ütleme atmosfäär, mulle väga meeldib ja tekitab turvatunnet. Ajakirjade tegijaid ja nende maailma imetlen. Sellises süsteemis elada soovin isegi. Mis ma seal ajakirjas veel nägin? Mu vana kooliõde on kirjutanud. Üldse on põnev, kuidas mitmed vanad kooliõed on tublid ja tegusad ja ... natuke nagu minust ees emotsionaalse tarkusega. Varases teismeeas, kui kogu minu energia läks vanemate vastu sõdimisse (mitte otseses mõttes, aga noh pingeline kodune olukord), olid nemad juba mõnusasti omi asju tegemas ja toetatud (mitte et mina ei oleks, aga ggrrh, see oli teistmoodi, ikka muud survival asjad kuidagi esiplaanil) ja said keskenduda. Nüüd see kõlab väga süüdistamise moodi, aga vahel mõtlen, kui mu kodune olukord oleks natukene teine olnud, oleksin teise perre sündinud, siis poleks ma see, kes ma olen: oleksin targem, ilusam, ettevõtlikum jne. Ja ma ei võrdleks ennast teistega! 

Aga ma olen rõõmus oma kooliõdede üle, nad on mulle eeskujuks igaljuhul. Näitavad ette, millist elu ma ise elada tahan. Pean ise enda bossiks hakkama, lahti rabelema muudest aheldustest. 

Ümberkaudne toetus on olemas, nüüd ma peaks iseendale suutma toetuda. 

Vahepeal tikkus kallale väikestviisi depressioonilaadne toode. Huvitav oli seda tõrjuda ja analüüsida. 

Rääkisin sellest juba ka nii K´le kui M`le, nii et siin pikalt enam ei viitsi. Aga sellega seoses. Mis mind asja juures aitas? Analüüs ja enese nagu kõrvalt v ülevamalt poolt, neutraalselt pinnalt jälgimine. Kodu koristamine ja porised Rosina jäljed võivad vägagi masendust tekitada, ja see, mis piirkonnas me temaga kõnnime. Tahaks suuta kõike nipsust. Samuti, mul on visioon (ohh, ma sain aru ühest asjast - mulle hirmasti meeldib kingitusi teha!) mida/milmoel kinkida selle nädala sünnipäevalastele, aga ma ei viitsi minna poodi, mis on kaugemal. Jälle. Tahaks sõrmenipsust kohal olla ja valiku teha ning mitte hindadele mõelda, puhtalt praktilisusele ja esteetikale. Samuti võiks põrandad end ise korda teha ja nõud puhtusest läikides omadele kohtadele hõljuda. Lihtsalt see mõte, mida enamus inimesi vist üldse ei mõtle - kui vastumeelne on siin maamunal asju ajada. Iga asi vajab palju energiat, sa pead nagu mingit kaubikut käima lükkama, selline tunne on mul asjade ärategemisega siin. Ja mõni lihtsalt tegutseb, ja loomulikult ma ahhetan sellepeale - vau, sinu kaubik oleks justkui kaalutu, et sa hakkama saad. Või mis nipid on? Ära mõtle üle, ütleks mõni

Ma pole ülelugenud jälle, mida siia kirjutasin, pean Rosuga õue ja siis kontorisse ruttama, et jah tschüüssss!!! (ja rossi mastaapsete kirjavigade pärast again, ma ise vihkan neid küll)

Kuulamissoovitusi.
Tõnis Vilu teeb head saadet, psühholoogilistel teemadel.

Suht tore jutt ja naine, naeratavast depressioonist, mis ma usun, paljudel on:

Ja muideks, youtube`is sattusin sellise saate peale nagu Puuduta mind. Sealt jäi mulle meelde keegi Hüpnotisöör Ants, kes huvitavalt rääkis peredünaamikast ja psüholoogilistest mehhanismidest sellega seoses. Teatud haridusega inimesed oskavad kohe teha järeldusi sellest, kuidas sa oma perekonnaliikmed nuppudena lauale asetad...