Majad minu piirkonnas

Majad on mu elus olulisel kohal. Näen neid uneski. Näiteks uurisin eile ühte kordatehtud korterelamut. See värvigamma oli ühestküljest veider, teisest lummav. Selline mündirohelise ja hallikkassinise (kumb see siis on hall või sinine???) kombo. Eriskummalisel moel. Unes, kella 7 ja 10 vahel, nägin taolist maja jälle, pidin selle leidma, ta asus tundmatu linnakese mäeotsas asuvas immigrantide linnaosas. Pidin oma srilanka töökaaslase sealt leidma ja temaga mingile festivalile suunduma. See ilmselt jõudis mu unne tänu vinyasas minu ees etlevale naisele, kelle kukalt vaadates tihtilugu juurdlesin - kas see on mu töökaaslane või ei ole? Ei ole teda nii ammu näinud, ei oskagi tema siluetti määratleda...  

Täna jalutasime Rosinaga jõe ja kanali vahelisel rohealal ja nautisime päikeselist ilma. Nautisin üleüldse rohelust. Massiivse silla alt läbi, jalutad massiivsete puude all ja tunned end kuidagi eriliselt, vaatad heldinult muru. Ta toidab sind oma rohelusega. Puude vahelt kõrgusest terendab Paju 2 ärihoone, nagu majakas. Oh jah, see kõrghoone, mille kohta olen kuulnud mitut tuttavat pahakspanevalt ja väsinult ohkavat, a la on meile sellist maja nüüd vaja. Neile ei meeldi see hoone. Aga mulle meeldib. On seda koguaeg. Olen talle koguaeg salaja pöialt hoidnud. Et meeldib, Miks?

1. Lisab linnapilti värskendava (ja suurlinliku?) vertikaalse dimensiooni a la "vaata üles", pilk rändab harjumuspärase maaläheduse boonuseks ka ülespoole, lisades niisiis ee... huvitavust.

2. Kaugelt vaadates paistab see ärihoone justkui natuke lopergune ja viltu, seeläbi mõnusasti tajudega mängides

3. Integreerimine linna nii välimuselt kui praktilise poole pealt, eriti võrreldes teisel pool silda asuva madalama kandilise ärihoonega - minumeelest on see täitsa okeilt välja tulnud: esimesel korrusel asub kohvik, omamaja töötajatel hea seal einestamas käia ning ka minusugustel möödujatel, kes elab lähedal, kaugele ei viitsi minna, aga tahaks mittekodus midagi nokitseda  - tassikese kohvi saatel lugeda, kirjutada, õppida. Maja ees on ohtralt pinke, on rahuldav haljastus. Mulle paistis, et sinna oli sireleid istutatud - ootan huviga kevadet. Ja kõigesuurem ja armsam plusspunkt minu jaoks: siseparkla seintele on pandud kasvama viinapuu. Mis võiks olla toredam kui selline rohelusse uppuv maja? :) 

Kahjuks ei saa midagi nii toredat teispool silda asuva hoone kohta öelda.Esimesel korrusel, kus oleks minumeelest äge hoopis selline supelhoone taoline asutus tekitada (näiteks mingi ujumisasjade pood ja paadilaenutus ja väike jätsijaam), asuvad hambaarst (pärast tarkusehamba väljavõtmist ei assotseeru annekanal sinu jaoks ilmselt kunagi millegi meeldivaga), ja kaks ilusalongi. Terrass seisab täiesti niisama. 

Muidugi, kes olen mina siin kõike kritiseerima ja nii. Aga vähemalt olen oma ebapopulaarseid arvamusi siin nüüd põhjendatult väljendanud ja võin eluga avalalt edasi minna 😅

Lisaks majadele olen ka patoloogiline sisustuse huviline ja pean ütlema, et selliseid videosid ja inffi on raffale rohkem tarvis: (olgem ausad, kõik trendikad esemed ei ole teps mitte rahalaristamist väärt. Toa sisustamine olgu intuitiivne. Nagu Marie Kondo for sisustamine, kunagi äkki kirjutan sellest lähemalt) tegelt pool videost lihtsalt, dis woman brings me joy :)

Koledad asjad - nõrganärvilistel ei ole asja sellele postitusele

Kas ma tohin hetkeks koledatest asjadest rääkida? Näiteks sellest, kui kehvasti ma ennast vahepeal tunnen, lihtsalt sellepärast, et ma eksisteerin. Eriti siis, kui mul on nohu. Vahepeal mul oli see, ja kurguvalu. Loodetavasti polnud ma pandeemiaohver vaid külmetunud pärast vihmast läbiligunemist kohvikutepäeval/muuseumiööl. Kui üritus on, siis nagu on kohustus minna. 

Me kõik võime alustada uue pandeemia: Nuuskan salvrätikusse suure tatipläraka, milles rikkalik bakteribukett. Viskan täisnuusatud zewa softid prügikasti. Pildid sellest, kuhu nad sealt edasi rändavad, annavad mu kujutlusvõimele kenasti tööd. Näiteks tuleb mõni onkel prügikasti omale head-paremat söögipoolist sorteerima, avab koti, ei leia sealt midagi meelepärast ja lahkub.. aga jätab prügikastikaane avali ning asjasse sekkub linnurahvas, kes tirib "aaretelaekast" seda ja teist, ka salvrätte üles.  Tatilapid satuvad laia ilma.. okei ma ei taha enam jubedamaks oma juttudega minna. Aga võib-olla on siin jälle lahendus taskuräti kasutamises ja täisnuusatud lappide keeduveega pesemises? Selleks olen ma jälle liiga mugav. Ja kujutluspilt oma tati keeduvees ringlemisest ka just söögiisule kaasa ei aita. 

Peaks vist kuhugi redditisse oma jubedaid jutte kirjutama ja ootama laiemat kõlapinda. Vot. 

Ugh - ja üks jube pandeemia siin ilmas on veel: pedofiilia. Kuidas teha neile selgeks, et nende huviobjektid on noored arenevad elavad hinged, kelle edasine elu oleneb sellest, kuidas nendega käitutakse. Natuke vastutustundlikkust! Natuke... arusaamist, et see on pisut patoloogiasse kalduv sättumus, see pedovärk. Sestap olen selle poolt, et pedofiile ei häbimärgistataks ega häbimärgistataks ka ohvreid. Kõik (nii pedod kui ohvrid) peavad saama rääkida oma mõtetest ja tunnetest ausalt (ja avalikult), ilma et neid nö hinnatakse. Siis ei koli pahalased põranda alla.  Ja nii võib niimõnigi pedosusele kalduv inimene äkki oma vasakule keeravast mõttelõnga sabast kinni saada ja oskab sellele enne punkti panna kui mõte teoks manifesteerub. Samuti ohvritega, oeh-oeh. 

Ja üleüldse mõtete juhtimisega see asi. Inimene peab vastutust võtma selle eest, mida ta mõtleb. Ega see kerge ei ole, võin omastkäest öelda, aga peab püüdma. Mõtete juhtimise ja meditatsiooni tund võiks igas koolis kohustuslik olla! Võib-olla jääks ka koolikiusamist jms vähemaks. 

Nii.

Juuni juuli august september. September! Kui seda sõna öelda, muutuvad kõik stiihiad täiesti sügiseseks, sallisoojaks, puulehekollakaks ja noh, üldse selliseks huvitavaks teistmoodi sissepoole-väljapoole olemiseks. Sügis algas kuidagi kiirelt ja kähku. Suutsime isegi Riias käia! Tänu KZ´le. Riias elaks küll mõnusasti kuuaega näiteks. Või rohkem. Palju võimalusi ringiuitamiseks. Riboca - samuti põnev - ilmselt mitme päeva jagu uudistamist, me jaksasime max 3 h seal ukerdada ja erinevate kunstnike loodud maailmu (iga suur ruum oli nagu kellegi oma ideeruum vms) läbida. Mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Asukoht - super. Suutsin üle pika aja jälle oma orienteerumisoskustes kenasti kahelda ja seda sürri "ma ei tea kus ma olen ja kuhu jääb kesklinn" tunnet tunda. 

Et blogipostitus mõnusalt hädaldav ja eneseanalüütiline hoida siis jätkaks nii:

Ja millega ma ikkagi strugglin vist terve elu - korra hoidmine. Ka enese korrashoid. Kuidas mõningatel see loomulikust intelligentsist nii hästi välja tuleb? Miks mina pean ekstravaeva nägema? Kas see ongi minu elu eesmärk  - leida mingi tasakaal enda sees korra ja korratuse vahel, efektiivsuse ja laisklemise vahel jne? See on raske, ma ütlen. Elu tundub praegu nii paganama raske. Mul ei ole suur töökoormus, aga ikka olen pärast väsinud ja ei jaksa isegi meditatsiooni laskuda. Mõni päev on parem, mõni halvem. Tahaks kuidagi sellisest eluspüsimise ja enese hoidmise faasist üle saada, et tegeleda suuremate asjadega. Et suuremate asjadega tegelemine ei paneks mind väiksemaid igapäevaseid asju hooletusse jätma. 

Ilmselt see vahepeal haigeks jäämine viis mind energeetilisse madalseisu ja sealt sellised madalseisumõtted. Laupäeval igaljuhul koristan oma elamise korralikult ära, loen midagi hääd. kamandan elukaaslase lõpuks lambi üles panema, võtame lahti vanni ees asuva moodustise, et näha, milline toru lekib ja likvideerime probleemi, üks eesmärke samuti on jõuda kohvi Mandlisse. Jahjah, meil ka torud lekivad, halleluuja!