Vihmakuu

Vihmakuu lõpus lähevadki ilmad lõpuks vihmaseks. Praegu. Sajab. Koguaeg sajab midagi. Hämar taevas kumab düstoopiliselt. Udu või vihm, mis mu aknast paistvat Tartu kõrgeimat ärihoonet ähmastab ja joonisfilmilikuks muudab - ei tea, kumb see on. Peab õue minema ja ise järele uurima. Kodukontoriga on see fenomen, et õueminek on sündmus. Edukas sündmus on, kui õue saab minna valge päevaga. Võinoh, halliga, mis nüüd mõneks ajaks normaalsuseks saab. Õues on kas hall või pime. 

See meenutab, et hiljuti oma culture shock videote taustakskuulamise hoos avastasin ühe Lõuna-Koreasse pagenud ja sealt USAsse õppima läinud põhjakorealase videod. Jah, põhjakoeralane! Pärast tema kodumaa mälestuste ja kirjelduste kuulmist tunnen end väga priviligeerituna, et saan nii palju küünlaid põletada, sest siin ei ole need ülearu kallid. Ja meil on elekter, mille eest jaksame ka maksta. Ei pea tühja kõhuga kell 5 ärkama, et enne kooli ühiskondlikku tööd tegema rutata, ei pea pärast seda 45 min kooli kõndima, ei pea tühja kõhuga talvel kell seitse magama heitma, sest elekter on kallis ja küünlaid ei ole ka raha osta. Ja kui paps mõne küünla Hiinast smuugeldab, saadetakse ta vangilaagrisse. Nii palju jubedusi, mis mõne inimese jaoks, paljude jaoks tegelikult ongi igapäevane tavaelu. Oeh.. 

Ja kui õnnelikud me tegelikult oleme, et meil lubatakse oma õiguste eest näiteks väike pikett korraldada.  Lihtsalt wow. Praegu ei jaksa rohkem seda teemat väga avada, palju ideede niidiotsasi tahab siit edasi keerelda... 

Näiteks olen ma olnud tükk aega veendunud, et rahu nimel võiks sellised igasugused paraadid ja asjad olemata olla, kõik võiksid kõiki rahus tolereerida. Aga see ei aitaks palju... see aitaks ainult  natuke. Esmaspäevane teejoomine K`ga meenutas, et  kuigi ühest küljest on hea alustada muutust enese seest, siis ei tohi alaväärtustada aktiviste, kes seisavad selle eest, et teatud õigused oleks kõigil inimestel  ja et see oleks avalikult okei (praegu siis nt see lgbt teema, kunagi ju vaadati ka viltu naistele, kes hääleõigust saada tahtsid). Et miski oleks legitiimne ja üheti mõistetav kõigi kodanike jaoks, peavad seadused paigas olema. Ja noh, oleks hea, kui need oleks mõistlikud. Aga selleks, et need mõistlikud oleks, tuleb rasket tööd teha meie tublidel aktivistidel (minul see tüpaaz kahjuks puudub, ma tegelen siin vaikselt iseendaga). 

Teisest küljest, olen palju identiteedile mõelnud. See on kogum kogemustest ja infost, mis meid ümbriteb, aga ka midagi väga sellist, mida saaks nimetada oma hinge või vaimu signatuuriks, midagi väga oma. (näiteks: kui kõik kogemused ja kokkupuuted minult ära võtta - mis minust alles jääks? Mis on see päris mina üleüldse???) Seega, ideaalis me peame võtma veidikene ka nagu vastutust selle eest, milliseks me tahame ennast vormida lasta, ja milliseks me ühiskondlikult tahame vormuda. Ja huvitav oli selliste mõtiskluste valguses jälgida todasama põhjakorea juutuuberit -  kuidas on kujundatud ühe süsteemi asukate üldised MÕTTED, arvamused, ilustandardid jms, sest see kõik on õpitav. Ja see ei ole ilukirjandus! Hehe, kuidagi veider mõelda, et ka ilumeel on õpitav. Kuidas tänapäevamaailmas siin meie kõrval mõnel inimesel seda nagu ikka pole? Või siis olen mina see, kes on mõjutatud ja see minumeelest ilumeeleta isik julgeb jääda kindlaks omaenda (väga enda) ekspressioonile? 😅

Mis ma vahepeal veel hakkasin tegema: käima kooris, vinyasa joogas, õppima hiina, korea ja jaapani keelt. Reikikursusel avastasin, et nii mõnus on õppida märke :-)  Kui lahe oleks suuta hiinakeelseid etikette lugeda ja mõnda jaapani asja ilma tõlketa jne.

Heheee, teine youtube peateema sel kuul on olnud seotud seriaaliga Emily in Paris, millest ma ka ei suutnud vaadata rohkem kui ühe osa. Aga kui vahva oli oma jälgitavate prantsuse kultuuriga seotud suunamudijate hinnanguid ja ranti kuulata, või seda, kuidas see Emily in Paris ikka mingi väikese killuna kusagilt infost läbi käis. Ja kui naljakas, et igaüks ikka arvab, et peab ka sõna võtma sel teemal. Ise vist kommenteeriks nii, et ma saan jah aru, et see ei ole dokumentaal ega midagi sellist,  aga lihtsalt, midagi oli kogu selles dialoogide, faabula ja karakterite virrvarris sellist, mis minuga üldse ei resoneerunud. Pluss, et tõepoolest - veidike ootasin visuaalide ja moe osas midagi värskendavat. Ilmselt liiga hipster siis ma. (mitte et ma ise üli moeteadlikult riietuks, nope!) 

Ok, lippan nüüd siis sügisesse uduvihma. Hetkel veel nauditavasse hallusesse, mis varsti hakkab seest närvirakke närima ja mille kohta perearst ilmselt annaks käskluse lisaannus D vitamiini sisse vohmida.