Mu sõrmed. Nad ei paindu enam. Pastakaga kirjutamise musklid on täiesti kiduraks jäänud. Kritseldan pool lehekülge loetamatut teksti, mis progressiivselt veel loetamatumaks sotapotaks kulgeb. Käsi väsib. Mu sõrmed. Nad on nagu mingid teised olevused. 2020.
Pidin kirjutama. Sest jälle. Telefoni (loe: pilditegemise riistapuu) aku sai tühjaks keset kummituslikult pimedat, tuulist ja koht- ja kaugvalgustatud ERMi ümbrust ning mu poeetilisuspuhang peab kuidagi väljenduma. See oli maagiline ja max spotaanne kogemus mu muidu üsna üksluise töönädala sees. Muidgi siis kui pärituult sõita, esikorv kenasti Raadi Maxxxima vetsupaberikuuiku ja salfffrättidega täidetud, metsavahel kauguses täiesti sürris kohas mingite tulede poole, ajada pea kuklasse, vahtida üles taevalaotusesse, kus pilved üsna kiirelt sõuavad, tekitades kohati illusiooni, et mõni täht on liuglev õhulaev. See on mõnna. Jõuad tulukesi järgides mingisse uute elamute rajooni. Kindla malli järgi majad, aknad, autod. Ühe akna taga sädeleb jõulukuusk vilkuvates tulukestes. Kuidas siit välja saab? Intuitsioon. Mööda äsjarajatud kergliiklusteed rullun mingite teiste tulukeste poole, mis, nagu selgub, on ERMI tagust suurt-laia väljakut ääristav valgustite rida. Ja siis need kohtvalgustid. Täielik pimedus kohtub pimestava valgustusega. Filmikuks ja pühalikuks kisub. Tormihoiatus vastas tõele. Sellistes tuulekoridorides nagu siin (massiivse muuseumi kõrval liikudes)on tõesti oht mütsist ja kõrvakuulmisest ilma jääda.
Kas siin on kedagi? Valgustatud, aga täiesti mahajäetud tohutu klaasehitis. Apokalüptiliselt või arvutimängulikult mõjus hetk tagasi ka see miraazina ilutsev uuselamute saareke. Pimeduses. Põõsaste ja kultuurküngaste taga varjus. Ei hingelistki. Ainult majad, tuled akendes. Aga mitte kedagi liikumas. Ainult tuul. Külm kile tuul.
Nädal läks jälle nii kiiresti ja eluisu jõudis mitu korda kaduda ning siis tagasi tulla. Meedia ja lähedaste mõjutustest kannustuna tegin kiirkäigu apteeki ning ostsin kamaluga vitamiine ja toidulisandeid, mida kodus isukalt - eluisukalt sisse vohmisin. Ja mida imet! Tundsingi end energilisema ja väekamana!
Muidugi tunnen end nii ka pärast mõningaid meditatsioone, aga unegraafiku sassisusega on need väga lühikeseks või üldse ära jäänud.
Tegelikult, juba üks kangem D vitamiin-päikesepärl on abimees. Kas ta aitab tõesti või ma olen oma teadvust nii harjutanud, et aktiveerun mõtte peale: see on tervislik?! Võtsin vitamiini, nüüd tunnen end hästi. Enese programmeerimine, uute lihaste, meditatsioonilihaste-mõtteliihaste harjutamine kannab vilja, kannab natuke kaela - võin kergesti lõdvestuda. Aga ma oskan kahjuks ka kiiresti sellest lõdvestusest välja minna. Ja seda rohkem märgata olukordi, kus ma pinges olen. Neid olukordi võiks hulga vähem olla. Seda enam, et kõrvaltvaatajale tundub mu elu niigi chill. Mu keha nii ei arva. Pole hullu. Tegelen sellega!
