Minul on siin kõik kenasti ja jonksus, niivõrd-kuivõrd, kuid läbiv mure toimetulekuprobleemidega perekonnainimeste ja eesliinitöötajate pärast. Tahaks lahendusi!
Kommentaariumid kihavad mürgistest, pettunud ja väsinud inimeste näägutamistest. Kohati jääb isegi mulje, et inimene ise oma hädas ei tahagi lahendust leida. Täiesti arusaadav ka. Kui laine peakohal lokku lööb, siis ega ei oska kuidagi sealt välja rabeleda, triivid ja ulbid sitas, see valikuvõimalus justkui puuduks, inimene muutub oma hädas lausa pimedaks lahenduste suhtes. Seda näen ma sageli. Ja seda näen ka, et oma jamades on kerge ja lihtne teisi süüdistada. (Eriti vanema generatsiooni puhul - nendega on käitutud halvasti ja nad peavad seda normiks, nooremaid, kes lahendusi veel ei oska leida, aga on avatud uutele toimetulekuviisidele seetõttu sageli ka halvustades ja naeruvääristades. Ohh nii kerge on kritiseerida! Eeskätt on see kerge seetõttu, et oma jama saab justkui kuhugi laotada, teise peale... Igaljuhul, sellised käitumisviisid reaalselt ei vii kedagi edasi, pigem aeglustavad positiivseid areguid.
Niisiis, üks võimalus: tuleks neid va lahendusi sööta uksest ja aknast - st sotsiaalmeedias ja televisioonis, ajakirjanduses informeerida infotelefonidest ja teenustest, mis tegelevad psüühiliste probleemide ja isegi koduvägivallaga, intervjuud inspireerivate inimestega ning uudsete toimivate lahenduste uurimine, katsetamine kasvõi otseeetris. Seda infotelefonide asja tuleb teha sellisel viisil, et see inimest ei häbimärgista, vaid et ta oskab samastuda murega ja tahab kasutada abi, mida pakutakse. Häbi ja süütunne tekitavad salatsemist, mis omakorda tekitab pingeid ja tabuteemasid, nii ei saagi probeemi ära hoida rohujuure tasandil või suunata seda kõigi jaoks vähe positiivsemasse rööpasse...
Kas me tahame lihtsalt majamduskasvu, mida tavainimene näeb vaid füüsilisel kujul võib-olla lihtsalt ilusamate tenniseplatside näol linna servas või tänavaaukude parandamises(mida average joe vb ei oska hinnata nii kõrgelt), või tahame natuke rohkem, et inimesed, nii paljud kui aga võimalik, elaks rahulolevalt? Et nad tunneks, et nad on vajalikud, et neist hoolitakse. Või vähemalt, et antaks neile selle rahulolu jaoks tööriistad kätte!
Mõtisklesin, et mis siis selle puhul aitaks. Kõige rohkem läbi on muidugi need niiöelda eesliinitöötajad, kes muuhulgas ka on julgenud omale veel lapsed teha, mõni isegi kodulooma hankida ning ägavad pere, kodu puhtuse ja tööülesannete vahel zonglöörimisega, olles ruttu läbipõlenud ja läbi nagu läti rahad. On selge, et mõnel läheb rööprähklemine libedamalt, mõnel jällegi on hing paelaga kaelas. Ja mida me nende hing paelaga kaelas inimestega teeme? Sotsiaalmeedias loomulikult tänitame, et kuidas siis aegade algusest on naised hakkama saanud ja miks nüüd ei peaks saama. Sellisest suhtumisest tuleks minu hinnangul, ja uue parema maailma loomise huvides kiiremas korras lahti saada!
Kõige hullem ongi vaimne tervis, mis kannatab ja võib jälgi jätta, samas on see ka nii õhkõrnuke ja ähmane - kustmaalt algab vaimne probleem... Selge on see, et kui lapsevanemad on rahulolematud, pidevalt väsinud ja seetõttu mürgised (teate küll mida see tähendab, kes kuidas välja elab oma väsimust ja tülplimust) jätab see väikelastele ikka okkaid alateadvusesse, mida nad (ka minu põlvond) pidevate teraapiakülastustega (paistab olevat 2 koolkonda - kes käib psühholoogi juures+on antidepressandid peal nagu narkomaan, kes matab raha vaimsete praktikate koolitustele) leevendada ja lahendada püüab. Ja paljud on jätkuvalt ka lihtsalt eituses.
Enivei, kuhu ma jõuda tahtsin: Üks väike ideekene oleks see, et moodustuksid riigi toetuse abiga sellised tegelinskid nagu eeemn, nimetame neid siis tugiisikuteks. Tugiisikud! Tugiisiku teenus kujutab endast kompleksset abi ühele inimesele või leibkonnale, aidates tegeleda eeskätt ajaplaneerimise ja väljaselgitamisega, millist abi see leibkond või raskes seisus isik üldse vajab. Samuti nt töö kaotanud inimeste puhul uuesti finantsilisele iseseisvumisele aitamine (koolituste ja tööotsade leidmine, pakkumine, arutamine, mida isik teha tahab ja nt kui keegi tahab oma ettevõtet luua, siis aidata leida koolitusi ja infot seks puhuks). Teenust ei saa peale suruda, küll aga saab teha ohtralt reklaami, nii, et inimene ei tunneks end oma murega kuidagi üksi või marginaalselt.
Teisest küljest on oluline rõhutada ikka ja jälle seda, et - kui sul on mure - siis fokusseeri lahendusele ja analüüsi endas olukorrad läbi, kuidas ühte või teise olukorda üldse satutud on. Tegelikult kumab ju siiski läbi, et inimesel on alati valik. Iseasi, kas ta seda näha oskab. Seda võimaluse-valiku märkamist tulebki õpetada. Ja asju märkab alati rohkem inimene, kes on ka lõdvestunud, mitte pidevalt 100-le murele samaaegselt mõtlev indiviid. Et siis on tarvis ka tuua inimesele rahu. Lifecoachingut ja mindfullnessi mu jutt vist sihib praegu? Igaljuhul, mindfullnessi ja esoteerika populaarsus tõukub puhtast vajadusest.
Igaljuhul võiks riik toetada sellise nö eripedagoogika/spetsialiseerumise õppimist, võiks välja töötada olulised teemad ja meetodid, kuidas selline amet praktikas toimiks jne.
Samuti võiks Ringvaade või mõni muu paljuvaadatud saade (mul endal telekat pole, ainus kanal ETV) pidevalt meenutada mingeid olulisi podcaste ja raamatuid, jällegi olulisi telefoninumbreid ja nippe aja planeerimiseks ja vaimse + füüsilise tervise turgutamiseks, vaba aja sisustamiseks, mõneks ägedaks õpivõimaluseks.
See uudis kasside turvakodust oli näiteks lahe ja armas. Samuti oli vahva, et on juba loodud mõned MTÜd, mis noori kaasavad ühiste tegevustega netiteel. Selliseid ühendusi võiks nagu seeni pärast vihma juurde tekkida.
Siis veel võiksid tekkida minilastehoiud, mida peab ainult kuni 5 last oma tiiva alla võttev lastehoiutegelane (ja abi). Vanemad daamid, kes on vaktsineeritud ja vähegi lastesõbralikud, boonuseks oma aed, võiksid pisikese tasu eest ja riigi toetust saades oma lastehoiuteenuseid pakkuda. Need võiksid olla ka mingi kallakuga. Näiteks kunsti armastavatele junsudele oma mammi, kelle käe all ägedaid käsitöö nippe omandatakse, matkahuvilistele junsudele oma seljakotiga onkel, kes nad näiteks linnamatkale viib, tutvustamaks olulisi hooneid, aga ka linnaparkides elutsevaid loomakesi või siis sõitkem lausa minibussiga metsa! Võimalusi on palju. Kambakesi koos ei ole tervislik, nagu meile öeldakse, ja hoidke paaridesse, aga väikene pidevalt kooskäiv kamp, kes olude sunnil niikuinii võõrastega kokku ei puutu, ei saa olla ohuks üksteisele. Samuti näiteks raamatuhuviliste või kardisõiduhuviliste minigrupp... ma räägin, võimalused lihtsalt kasvavad nagu okkad kuusel.
Kuidas seda kõike täpselt korraldada - ega ma ju ei tea, aga kui ideed on väljakäidud, küll siis leidub ka nupukaid inimesi, kes suudaks midagi reaalselt toimima panna. Oluline on tahe ühise eesmärgi nimel pingutada. Korraldada mõttetalgud!
Täisvasvanud inimesed, las neile jääb valik, seega ei saa ka 100 % kelleltki ära võtta tema muretsemist ja tema paha tuju, aga noh, mu mõtted on vast abix ikka!
