päevad kõik on päikest täis, külm näpistab ninast ja näppudest, ükski tekst pole süütu, ja peale ilatopsi anekdooti võetakse automaatselt kohvitassist kosutav lonks, aga ikka on mul keldriidu tunne konstantselt peal.
ja kui laari ruumiga on ühel pool, siis astub areenile kloun ansip ja hakkab seemne- ja fooliummütsijura ajama. kas tõesti pannakse tiiger puuri ja me saame oma lastelastele jutustada, kuidas meie ajal oli internet suur ja lai igasugustest ägedatest asjadest kubisev safari või avameri, kus võis vabalt surfata... ja nad ei usuks iial.
ja ma olen pealiskaudne. seda ma vist olen.
No comments:
Post a Comment