heavenly peace

ärkasin täna erilise pühadusega.
arvatavasti püha jüri või mõnest teisest lähedalasuvast kirikust kostuvate kellalöökide peale avasin silmad, tundsin niisket sulailmaõhku, sest aken oli öösel lahti jäänud, ja kui autod mööda ei sõitnud, oli kuulda vaikset muusikat. klassikalist muusikat.
pühadus jätkus. mõtlesin igasugu asju ning lõpuks, et tahaks külastada mõnd kirikut, selle õhkkonna pärast. ma olen siin juba rääkinud, et üks tähtis eesmärk mu elus on jõuda täieliku harmooniani minus endas ja selle säilitamine.
minu kirikuskäimise (mitte et ma kinnisilmi jumalat usuks või midagi) lembus ulatub kaugesse lapsepõlve. üks esimesematest mälestustest on see, kui tegime visiidi mu kodulinnakirikusse. pühakoja siserõdul, kus asub ka orel, võttis issi mu kukile ja vaatas rõdult alla sügavikus asetsevasse pingimerre...
tähtveres elava vanaemaga sai mööda jalutatud veski 1 asuvast katolikukirikust, kust kostus koorimuusikat, mis tundus eriti... eriline. justkui mingi soundtrack. pisikese lapsena tunduvad taolised asjad eriti suured. ja ma ei kahelnud jumala olemasolus, aga mind huvitas, kas ta tõesti on mingi habemega onu taevas ja kus ta taevas elama pidi ja äkki on tegu siiski millegi abstraktsega...
aga. tulles tänapäeva tagasi, tahtsin midagi pühalikku. ja esimene ettejuhtuv intrigeeriv asi mulle laiskurile, kes ei taha õue jalgu märjakstegema minna, tundus pärdi 4. sümfoonia "los angeles" kordus. äkki kedagi huvitab. ja nüüd on taustafooniks ideaalmaailmad grünbergiga. muusika võib olla meelemürk või rohi. minu jaoks on. muusika peab olema ka inimsõbralik, ütles grünberg. igaüks valib/leiab omale sõbrad ise, aga öelda, et pärt on estraad, tundub siiski natuke väiklane.
eile oleksin hirmsasti tahtnud picnicu ja galaktlani kuulama minna. see on narkootiline muusika minujaoks. nagu doos mingit uimastit. pealegi olid mõned picnicu lood ammuammu fuksi mycpace'is üleval. ka minu lemmik "wake me up yesterday". mmm. meeleoluosutid võnguvad hea tuju suunas. mmm. jah, indiklišeed puudutavad mind, olenevalt.
siiski jäin sünnale ja mängisin joomismänge ja panin paika, et naiskorpi astumine minupuhul oleks võimatu. iseloom juba. pole olnud ka sellist traditsiooni meie peres. ma ei taha omale lisasõpru sellepärast, et kunagi tulevikus võib see kasulikuks osutuda. liiga läbinähtav üksteise abistamise pakt. isamaaline saan ka omaette olla. kuigi neil on seal kindlasti tore jne.
reedesel sünnal aga selgus, et mu inglise keel on väga roostes ning pähe kargavad üllatuslikult norra keelsed sõnad. lisaks sellele, filoloogid on lihtsalt lahedad! südant soojendas, et reedene sünnipäevalaps vaatas kõike heldinult ning tal oli hea meel näha vanu sõpse koos.

wie geht's?

ja jälle riputan siia üles ühe video, mis täna võiks oma kontseptsioonilt kentsakuse auhinna saada. nimelt t helisalv on rikas kõiksugu 70-80-nendate muusika poolest. ise ta ka ei tea, mis sealt tuleb. pidin siis nüüd küsima, et mis see nüüd siis on (sõnakordused!!!). kõlas nagu saksa keel. ja oligi.
falco on pärit austriast ning esimene onkel üldiselt, kes oma saksa keelse looga "rock me amadeus" usas läbi lõi. tolle loo põnevaim osa on video siiski, minu arvates. see, mis t kõlareist tuli, oli der komissar, mis sobiks kindlasti kuhugi retropeole kirgi kütma ja sääri väristama. aga järgnev on midagi kolmandat, visuaalselt kõige ilusam, grotesksus ja paroodia(mis falcole väga omane) jääb siin pisut tagaplaanile või on peenekoelisem...

tiigriuni

kui hommikut on alustatud krapsaka aeroobikaga ning juhtumisi üle nelja tassi kohvi kurgust alla kallatud, võib õhtul juhtuda mõningaid komplikatsioone une tulemisega. siin on midagi tõeliselt unist. soomlased ei ole sel korral oma tavalises matemaatilises skeemis kinni, vaid on lihtsalt mõnusalt hüpnootiliselt unised...

küpsisekaru olen täna.

tassis ujuv vesi

jätkuks ja ravivõimaluseks mu lõua- ja käsivarrelotikartustele (kindlasti paljud tunnevad empaatiat) see antonina antonina vidjo. kollased lühkarid muidugi näevad head välja ainult helene jalas. igaljuhul on see hea hommikuaeroobika taustalugu! boonusena garanteerib rõõmsa meeleolu. ei saa küllalt sellest loost... lisaks veel remikse. (helistamise loos on kiire disconnect minu kõrvadele hiire disko nett.)

mul on veinimaraton käsil, tõdesin.

kes kus

sünnipäevaderohke nädal ja vahetus on ees. kodumaa muidugi esiteks. täna siis nn sünnipäeva-laupäev. (tahaks võileivatorti! nii kergesti mõjutatav olengi lehes seisva pildikese suhtes. aga b.a-ga köögimasinareklaam jättis külmaks) ja veel kahe inimese süntarid. ühel neist loodetavasti annab kõhutõbi järele, sest suur piduõhtu ju ees. ja mitte ainult pidu pärast ka muidugi...

suusatamist ma ei vaata. lumi tundub vaat et tülgastav. northug on psühhopaat, nagu pealkirjadest paistab. kiku on sama entusjastlik nagu alati. terevisiooni skeletoni-seletused käivad ka pinda. talv on veel täies hoos, kuigi järgmisel esmaspäeval on märts plirts plärts. siis paks ka sula tulema ja lõpp sellele jandile. uhkustama peab ka: vend sõitis ikkagi oma 5h ära (täpset aega ma muidugi ei tea) ja isa nii, nagu oli enam-vähem plaaninud. das ist super. t aga kavatseb osa võtta tallinna maratonist, ehk siis mitte suusatamine, vaid jooksmine on seal teemaks. ma peaks ka siis ennast sportlikust küljest näitama(praegu võin lõualotti näidata) ja oma 10 km-se jooksupanuse andma. täispikkus on vist 40km.

mingi argimaagia toimub siin ka: eile pesin pesu, täna pesen pesu, kuid pesukorv ei näita tühjenemise märke :S müstika!

valitud hetked

kuna ma nüüd tuhnisin oma moblas ja leidsin sealt veel mõndasid blogiväärtuslikke pilte, siis panen need üles siia ja räägin, mis värk oli. midagi erilist muidugi ei ole olnud. aga edevuse peab ju laadale panema...

niisiis, ükspäev käisin vanpsi juures külas. meenutasime, kuidas kinnast alustada ning jõime 2. veebruari puhul mingit väga magusat veini. pildil siis vasakul pool tema ema kootud kinnas, mis näeb välja nii peene koega, nagu see oleks poetoodang. kindapaar on vanpsi reliikvia mõnes mõttes. parempoolne kinnas on saadud sangarist mingil pidulikul puhul, oli tore ja tubli püksiosakonnajuhataja äkki või midagi sellist.

järgmisel kahel pildil on näha, kuidas ma ükspäev kõrvarõngaid nikerdasin. nendest on hetkel alles ainult üks. ei tea, kuhu teine sai. ja nii suur nikerdaja ma vist ikka pole, et metallitangid vms endale päriseks muretseks.

nii. siis mingil ajal olin kodulinnas ja käisin perega suusatamas. kõigil on uued uhked suusad peale minu, sest ma pole vist hmm 6 aastat kodus elanud ega uute suuskade järele pärinud. sama on jalgrattaga. ema sai minuga kahepeale uue jalgratta ja see on tähtajatult laenatud kellegile kolmandale isikule. pildil emps fisheritega ja mina visu trollidega. temaatiline ;)

soomes kamppis oli mingisugune naljapood, kus jeesuse kosmeetikakaupade ja humooririkaste piltidega vetsupaberirullide vahel seisis selline kit, nagu järgnevalt pildilt näha võib. kusjuures tõesti, helsinki on üks külm linn. igas mõttes. ka pastacas mainis eesti lugudes, et tal ei ole üldse inspiratsiooni selles linnas. ka mina olen iga kord end seal kuidagi ebamugavalt tundnud. biogeoloogia? geobioloogia?

mao loputus

tänane öö oli jällegi huvitav. unenäo poolest muidugi. olid kolm ussikest, kes seiklesid mingil imelikul maal ning said rahu alles siis, kui olid end mullaga ära maskeerinud ja liikusid kõrges rohus. kahjuks läks süžee meelest ära, kuid hommikul jätkusid unenäo mõjutused. krapsasin voodist kähku üles ja joonistasin sellise värviraamatu mammule, mis oma nn jõhkruse tõttu (3. lk ujub kirev vihmametsakonn oma vereloigus, sest ta ei kaitsnud end loodusmimikriga) siiski väikelastele ei sobi. mobiiliga tegin pilte ka, kvaliteet, nagu näha, kehv:

ordnungisse...

hakkasin nullist saksa keelt õppima. täna oli minujaoks esimene tund. klaustrofoobiliselt pisike klassiruum ja kollased seinad pluss igasuguste müllerite ja mayerite elulood paberilehtedel. kääna ja pööra õigesti! ja tea küsisõnu! nimisõna(nagu ma aru sain) suure tähega. "ei vaheta sugu!" kõlas vahepeal õppejõu hoiatav keeld. õppejõud ütles veel, et valitsema hakkab preisi kord ning juba järgmises tunnis toimub kontrolltöö. muidugi on see vahelduseks hea distsiplinaator. oh neid õppematerjale õisis. printerike printerike, prindi!!!

claire's birthday homme!

mata mu süda...

pean siia postitama ühe vahva uusmeremaakandist pärit bändi loo (etnokonservidele tänu), mis passiks kenasti mõne avatari-taolise filmi lõpumuusikaks. muidugi saab te vaka kohta ka wikist lugeda, mis auhinnad võidetud jne. miks ma sellest räägin? keel on ägekas! no kuulake :)

sellega seoses, 3d avatar - check. idee nagu pocahontas ikka - sissetungija armub kohalikusse ning tutvub kohalike kommete ja uskumustega ning siis tuleb dramaatiliselt välja, et ta on vaenlane. miskipärast sellised loodusrahvaste elude nässuminekud lähevad mulle korda, niiet kokkuvõttes jäin asjaga rohkem rahule kui mu kallis kinokaaslane. ja 3d täispikkuses filmi vaatamine on minujaoks siiski veidike liig mis liig. väsimus tekib ja noh, seda kõike saab ju siiski ka 2d'ga rahulikult ära vaadata. ühesõnaga, jäägu see ahhaa 5-minutiliste seansside pärusmaaks. või mingite multikate...

meeleolu

miks miks
miksid siit.
enamus lood pollynilt ongi sellised melahnoolsed.

vastlapäev ju ka! head päeva. kuklite lõhna on koridor täis, kaks noorpaari juba küpsetanud neid ning üleukse tüüp mainis, et kuna ta pole neli aastat vastlakukleid söönud, siis nüüd tuleb need aastad tasa teha. nägin kõigest nelja kuklit tema käes karbis. nojah.

osta süda ära