ärkasin täna erilise pühadusega.
arvatavasti püha jüri või mõnest teisest lähedalasuvast kirikust kostuvate kellalöökide peale avasin silmad, tundsin niisket sulailmaõhku, sest aken oli öösel lahti jäänud, ja kui autod mööda ei sõitnud, oli kuulda vaikset muusikat. klassikalist muusikat.
pühadus jätkus. mõtlesin igasugu asju ning lõpuks, et tahaks külastada mõnd kirikut, selle õhkkonna pärast. ma olen siin juba rääkinud, et üks tähtis eesmärk mu elus on jõuda täieliku harmooniani minus endas ja selle säilitamine.
minu kirikuskäimise (mitte et ma kinnisilmi jumalat usuks või midagi) lembus ulatub kaugesse lapsepõlve. üks esimesematest mälestustest on see, kui tegime visiidi mu kodulinnakirikusse. pühakoja siserõdul, kus asub ka orel, võttis issi mu kukile ja vaatas rõdult alla sügavikus asetsevasse pingimerre...
tähtveres elava vanaemaga sai mööda jalutatud veski 1 asuvast katolikukirikust, kust kostus koorimuusikat, mis tundus eriti... eriline. justkui mingi soundtrack. pisikese lapsena tunduvad taolised asjad eriti suured. ja ma ei kahelnud jumala olemasolus, aga mind huvitas, kas ta tõesti on mingi habemega onu taevas ja kus ta taevas elama pidi ja äkki on tegu siiski millegi abstraktsega...
aga. tulles tänapäeva tagasi, tahtsin midagi pühalikku. ja esimene ettejuhtuv intrigeeriv asi mulle laiskurile, kes ei taha õue jalgu märjakstegema minna, tundus pärdi 4. sümfoonia "los angeles" kordus. äkki kedagi huvitab. ja nüüd on taustafooniks ideaalmaailmad grünbergiga. muusika võib olla meelemürk või rohi. minu jaoks on. muusika peab olema ka inimsõbralik, ütles grünberg. igaüks valib/leiab omale sõbrad ise, aga öelda, et pärt on estraad, tundub siiski natuke väiklane.
eile oleksin hirmsasti tahtnud picnicu ja galaktlani kuulama minna. see on narkootiline muusika minujaoks. nagu doos mingit uimastit. pealegi olid mõned picnicu lood ammuammu fuksi mycpace'is üleval. ka minu lemmik "wake me up yesterday". mmm. meeleoluosutid võnguvad hea tuju suunas. mmm. jah, indiklišeed puudutavad mind, olenevalt.
siiski jäin sünnale ja mängisin joomismänge ja panin paika, et naiskorpi astumine minupuhul oleks võimatu. iseloom juba. pole olnud ka sellist traditsiooni meie peres. ma ei taha omale lisasõpru sellepärast, et kunagi tulevikus võib see kasulikuks osutuda. liiga läbinähtav üksteise abistamise pakt. isamaaline saan ka omaette olla. kuigi neil on seal kindlasti tore jne.
reedesel sünnal aga selgus, et mu inglise keel on väga roostes ning pähe kargavad üllatuslikult norra keelsed sõnad. lisaks sellele, filoloogid on lihtsalt lahedad! südant soojendas, et reedene sünnipäevalaps vaatas kõike heldinult ning tal oli hea meel näha vanu sõpse koos.
arvatavasti püha jüri või mõnest teisest lähedalasuvast kirikust kostuvate kellalöökide peale avasin silmad, tundsin niisket sulailmaõhku, sest aken oli öösel lahti jäänud, ja kui autod mööda ei sõitnud, oli kuulda vaikset muusikat. klassikalist muusikat.
pühadus jätkus. mõtlesin igasugu asju ning lõpuks, et tahaks külastada mõnd kirikut, selle õhkkonna pärast. ma olen siin juba rääkinud, et üks tähtis eesmärk mu elus on jõuda täieliku harmooniani minus endas ja selle säilitamine.
minu kirikuskäimise (mitte et ma kinnisilmi jumalat usuks või midagi) lembus ulatub kaugesse lapsepõlve. üks esimesematest mälestustest on see, kui tegime visiidi mu kodulinnakirikusse. pühakoja siserõdul, kus asub ka orel, võttis issi mu kukile ja vaatas rõdult alla sügavikus asetsevasse pingimerre...
tähtveres elava vanaemaga sai mööda jalutatud veski 1 asuvast katolikukirikust, kust kostus koorimuusikat, mis tundus eriti... eriline. justkui mingi soundtrack. pisikese lapsena tunduvad taolised asjad eriti suured. ja ma ei kahelnud jumala olemasolus, aga mind huvitas, kas ta tõesti on mingi habemega onu taevas ja kus ta taevas elama pidi ja äkki on tegu siiski millegi abstraktsega...
aga. tulles tänapäeva tagasi, tahtsin midagi pühalikku. ja esimene ettejuhtuv intrigeeriv asi mulle laiskurile, kes ei taha õue jalgu märjakstegema minna, tundus pärdi 4. sümfoonia "los angeles" kordus. äkki kedagi huvitab. ja nüüd on taustafooniks ideaalmaailmad grünbergiga. muusika võib olla meelemürk või rohi. minu jaoks on. muusika peab olema ka inimsõbralik, ütles grünberg. igaüks valib/leiab omale sõbrad ise, aga öelda, et pärt on estraad, tundub siiski natuke väiklane.
eile oleksin hirmsasti tahtnud picnicu ja galaktlani kuulama minna. see on narkootiline muusika minujaoks. nagu doos mingit uimastit. pealegi olid mõned picnicu lood ammuammu fuksi mycpace'is üleval. ka minu lemmik "wake me up yesterday". mmm. meeleoluosutid võnguvad hea tuju suunas. mmm. jah, indiklišeed puudutavad mind, olenevalt.
siiski jäin sünnale ja mängisin joomismänge ja panin paika, et naiskorpi astumine minupuhul oleks võimatu. iseloom juba. pole olnud ka sellist traditsiooni meie peres. ma ei taha omale lisasõpru sellepärast, et kunagi tulevikus võib see kasulikuks osutuda. liiga läbinähtav üksteise abistamise pakt. isamaaline saan ka omaette olla. kuigi neil on seal kindlasti tore jne.
reedesel sünnal aga selgus, et mu inglise keel on väga roostes ning pähe kargavad üllatuslikult norra keelsed sõnad. lisaks sellele, filoloogid on lihtsalt lahedad! südant soojendas, et reedene sünnipäevalaps vaatas kõike heldinult ning tal oli hea meel näha vanu sõpse koos.
No comments:
Post a Comment