tuian rahulolematult uues helerohelises ave nahkuri motodega palistatud köögis ringi, stepsleid vähe, pole kuhugi kõlareid panna. t stiilipeoks ostetud pidžaamapluus mugavalt seljas, kohvitass laual ja piimašokolaaditükk põses.
varsti ärkab t ja hakkab kodukinovõimalusi nautima.
koolitööd on seekord jälle teisejärguliseks jäänud. ja siis sõidame r'ga mööda kreutzwaldi tänavat ning ta siunab laisku tudengeid, kes veel pealekauba hilinevad ka. minust on tal vist esialgu korralik mulje jäänud.
õppisin veel seda vahepeal, et kedagi peale enda ikka usaldada ei saa. eriti siis kui sul on kaks suht loodrist kursusevenda ja sa loodad nende peale. nii ei jõudnudki minu kodune töö (mis pole ilmselt nii oluline, aga ma tegin selle valmis ja miks ta mul kodus vedelema peaks) õppejõuni ning see on kusagil a) sakalas b) i seljakotipõhjas c) i kodus kusagil.
mulle tundub, et kursaõdesid usaldada saab küll :)
ps. tore on elada inimesega, kellel on mingi sisemine kord sees. nii võib endalegi koristamise harjumus sisse jääda. kuigi olengi vist siiamaani sellistega elanud. ekstreemne näide: kui kz'ga oma vana ühikat külastama läksime, ja köögis pesitses suur mustade nõude hunnik, võttis kz kätte ja lihtsalt pesi need ära. ta ei kannata korratust. ja ta naeratas edasi. ja õnneks ei lase ka t korralagedusel kaugele areneda. elemnentaarne kuidagi, et ta hakkab köögis toimetama :)
mjah, kui ma saaks untergangi paroodiale subtiitreid panna, võtaksin need muumitrolli koomiksist.
