leevike imedemaal

muidu on imeline õhtupoolik siin. oleksin pidanud fotografeerima oma vanas heas puhhi kausis laiuvat vanillijäätist mustsõstarde ja banaanitükkidega. ja seda taevast. nagu pilt.

14. ja laupäeva varajane hommik

ühe uue minoorse lookese tinistasin siis oma pillist välja, mille sõnad on üpris täpses laastus kirjas mu luuletuste lehel. eesti keel, yo!

hapukurgihooaja algus

külmikus on liiga palju toitu - probleem. kuid suuremad probleemid peaksid laheduse leidma homme. homme. mitte nagu prantsuse keeles mees vaid nagu eesti keeles päev pärast tänast. tol päeval aga on rida (max)kuuetunniseid uneaegu mu ajudega teinud oma töö, nad manduma pannud. sellest tundest saab tibaks ajaks lahti tristanis ja isoldes savikruusist majaveini(meenutab väga late harvestit) ja õunapirukat näkitsedes ning mõnusasti juttu puhudes, taustaks keskaegne leelotamine ja turistide jutuvada. või boheemis õhtustades, kus pidevalt liigub kuulsusi, minikoerakesi ja vaaruvaid isendeid teispool tänavat.

väljas on plusskraade alla kolmekümne ning hommikuti vihmatäpiline asfalt. sellele lisandub jahe õhk, mida kesksuvel isegi kell viis hommikul ei või leida. "suvepäevi" praegu korraldada on  kuidagi eriti ebaaktuaalne. ja ma polegi korjanud marju ega võtnud floksi õienupu sõrmedevahele ja mõelnud, kuidas ma pisikese tüdrukuna mängisin, et see on jäätisetorbik. elan etteruttavalt septembris juba, kuuplaan on valmis mõeldud. mina, kes ma ei osanud empsile a-d ega o-d vastata, mida ma 21. augustil teen... (käsil praegu õnnepalu paradiis, selle mõju vist  tunda mu idülli rõhutavas blogisissekandes...)

veel üks hirmushea asi (see esimene pigem):

Read full review of Lying (Chris Carter Mix) / A Wooden Box - FACTORY FLOOR on Boomkat.com ©

murdosad reisiromaanist

virumaal ringi sõites tuleb ju kuulata viru raadiot ning eriti vahva on, kui sattuda raadiojaamale kella 10 ajal laupäeval või kella 11 ajal pühapäeva hommikul. "hiina tund".  seekordseks teemaks oli wc asukoha küsimine hiina keeles ning käteräti ja seebi mõisted. kahjuks midagi hiinakeelset meelde ei jäänud, küll aga eesti keelne väljend "ihuhädasid (põrandalasuvasse avausse) sooritama", mida ma nüüd ohtralt oma kõnepruugis kasutama hakkan. jaa.

väike hommikumuusika

ärkan, käin pesus ja teen raadio lahti, et päevaks mingi vunk sisse saada. sealt tuleb äratuseseisukohast igati meeldivaks üllatuseks selline energiline eesti asi. ahah, kene :) hommikuks sobiv laul, veidike alguse poolest meenutab smashing pumpkinsit...

pluss natuke ühte klaveri ja muidu geeniust niisama imetlusest siia otsa:


ettevalmistused, et sõita tartusse, elvasse ja võrru, yo!

kultuuride vahelised...

mitte just konfliktid aga arusaamatused, kuidas eesti keelt oskavad venelased siiski jänni jääda võivad... paar etüüdi:

1.

v: "mis teete?"

e:" ootame armastust.

v'l pisut segadus.

e:"tööd teeme."

v hakkab siis oma armastusest, kellestki meesterahvast, rääkima.

2.

e näitab lehes suurt puugi pilti:"näe, puuk" (pluss mingi isiklik inff veel)

v:"misasi, pauk?"

e:"puuk noh, see kes verd imeb..."

v pöördub kimbatuses teisele poole a la "mida ta mulle öelda tahab"?

hiljem selliseid tegelasi nagu "kihulased" teadis ta küll... või siis teeskles..

youre the twilight in my eyes...

paduvihma sisse jäämine ning sähviv äike tundub saavat millekski harilikuks. helehall saunasoe pealinn. meeldivaks muutub juba see teatav anonüümsus ning linna parameetrid, mis pole ikkagi nii üüratud, et väga ebamugav oleks. päris mitmes nö omavolilises  kinos käidud, avastatud uusi kohvitamiskohti ja lademetes armsaid kõrvaltänavaid.

pildil aga üks õismäe kool ööpimeduses värviliselt terendamas. kz'i rõdult selline üleloomulik vaade...

telks ja murumängud

"The Music Scene" from Anthony Francisco Schepperd on Vimeo.
spets vidjo.

tšempionite eine

homme ju (laupäeval) übernunnukas džässss Clazzis, Little Dragon tuleb. Oo, ma kasutan suuri tähti ka vahelduseks. Pankrot mul endal, aga kes seda bloogi loeb, võiks ju ikkagi kõrva peale panna. kuigi arvatavasti seal rahvamasside tunglemiseks lähebki.

ma ei saa üle ühest nende vanast loost, mida ma halli ilmaga laeva peal kuulasin pärast seda, kui olin näinud miskit und, kus ma kusagil kreeka templis draakonite eest põgenesin. selle unenäo tunnetus on loos veel olemas... (remix sellest siin)

unenägude lainel püsides, viimatine huvitav öö oli vanpsi juures (vanps meenutab mulle veidike cocot!). nägin kahte õudukat: 1. hiiglaslikud mustad sisalikud tungisid sisse akendest ja ustest, unenäomaastikul, liikusin mööda kapiotsasid. ärkasin üles teades, et see oli uni, aga solipsismi võim nii suur, et täie teadvuse juures olin valmis neid sisalikke ka päriselt aknast sisse roomamas vastu võtma (väiksena nägin näiteks täiesti selgelt une-matit niimoodi, rebasepeaga mingi olend) 2. norra keele suuline eksam, kus ma valisin rääkida rongidest. eksamitegijad olid kogunenud genilaadse klubi kollasele rahvast-täis korrusele, kuhu hiljem tuiskas ka lõbusas meeleolus õppejõud. siinkohal oli pigem stressiseisundiga tegu.

muidu veel üks eneseüllatamine: kõrged kontsad, vanalinna munakivid vaheldumisi nõmme liivateedega, mina ja ratas - harjumatu kuid funktsioneeriv kooslus. peale neid kilomeetreid tõstsin ratta jõumehe kombel kenasti treppidest üles kolmandale korrusele ning asetasin naabripoja abiratastega velo kõrvale :)

ja veel igasugu asju on toimunud. kasutan siin juhust ja siunan oma depressioonijääkidest, et mul pole mittemingit folgituju ja svjata vatra (mind isegi ei huvita, kas ma kirjutan õigesti v mitte selle nime) on lihtsalt väljakannatamatult kohutav ansambel!need rütmid ei eruta mind, kurnavad...

üks lissie ja üks tore norrakas

suvist vaibi veel....