Attic

Olen täheldanud endal viimasel ajal igasuguseid sôltuvusi. Eriti kergesti hakkan sôltuma asjadest, mida ekraanilt näha saab. Näiteks Ghost Advetures. Kôhedaks vôtab ja need inimeste trikitamise pôhimôtted on ka selged, aga ikkagi, takes me back to childhood, kus ma tôeliselt pead murdsin selle üle, mis ikka pärast surma inimesest saab. Niisiis tabasin end ka eilsel Kadri-Anni kontserdil môtlemas kummituste  ning nende(ga) kommunikeerimise pääle. Kas TÜ peahoones on vaime? Kindlasti on! Kas nad on sôbralikud? Kas neil oleks midagi öelda, pajatada? Barokk klaveril ja saali aktustika tekitasid sellise meditatiivse sisseelamise, et me môlemad M¨ga olime täiesti omasse maailma triivinud. Vaheajal kümneks minutiks sai vaadatud, mis ka hoone ülemistel korrustel toimub. Seal on üks keerdtrepp... Teine poolaeg möödus juba niheledes, sest M¨l oli kôht tühi ja ma ei suutnud ka enam minna sellesse teatud olekusse. Meditatsioonile peaks kaasa aitama h noot ehk om. Ja esitatigi Bachi avamäng h mollis. Oli meeleolukas. Tômbas kaasa. 

Aga nüüd need sôltuvused peaks kuidagi kasulikuks ümberkantima. Kasvôi vaatama Paradise Hotelit, milleni ma seni jôudnud pole - plusspool oleks siis see, kuidas norrakad räägivad irl. Seni tahaks rohkem pihta saada  ka Lilyhammerile, mis on päris humoorikas sari. Laupäeviti. 

Kôigile meeldib

See netilegekülg, kus üks väljamaalane Eestit armastab ja "materdab". 

Ja siis tänu Kz¨le taasavastasin ka artige.no
Ps. lugesin oma blogi vanu postitusi (aprillikuiseid) ja märkasin, et kui keegi tahaks Kz kohta inffi, igasugust inffi, siis mu blogi on hea allikas. Muidugi minupoolsete tôlgendustega.

Adenoidne nägu

Ettevaatust, tervist puudutav postitus:

Kui ma väike olin, oli täiesti (ebamugav, aga mis siis ikka!) norm minu jaoks hingata läbi suu ja vilinad ninas olid naljakad. Kuni ükspäev teatati, et tuleb minna arstile. Artsi juures teatati, et mul on adenoidid ehk neelumandel v keelemandel. See tuli eemaldada väikese operatsiooniga ja see operatsioon viidi läbi haiglas, kus praegu asub hirmus vanadekodu (mu kodulinnas). Mulle selgitati, et hea, et see op oli hädavajalik - vastasel juhul oleksin vôinud adenoidide progresseerudes unepealt surra, lämbuda. See teadmine viis mind korraks rivist välja. Nii, et nüüd täiskasvanunagi pidin selle info üle tsekkima.  Kivi langes südamelt ja tekkis uus: Hea uudis on see, et ilmselt surmaga see asi ei lôppeks, halb aga see, et  kui ôigeaegselt adenoide ei opereerita, tekivad lihtsalt kroonilised keskkôrvahädad. Nojah siis. Mäletan  lapsepölves adenoiditunnet küll. Ja viimasel ajal tundub mulle, et adenoidid on jälle lahti. Kurgumandild aga mitte, kummalisel kombel. 

Arsti juures käimine on aga piin, sest arst arvab, et ma olen hull! Pole mul ju häda midagi, kui mul lihtsalt enesetunne halb ja et viirused on normaalne nähtus anyways - kasvata oma immuunsussüsteemi jne. Teiseks on arst mul pealinnas ja enam ümbervormistada ka ei viitsi, ei kavatse Tartusse aastateks jääda. Nii, et see dull face, mis mul peas on, vôib olla adenoidne nägu? Muidugi on veel sada tervislikku probleemi ja rohud on kallid. Ja kui mônel öösel jääb und väheseks, môjutab see ka enesetunnet. Noor vanainimene...

Unes nägin täna ronge. Kôigepealt said rongid omale mingi sellise tehnilise uuenduse, et rongiteepeal vôivad sôita ka autod. Aga mingi bobirajataoline oli raudtee sellegipoolest. Rongiga olid mingid jamad ja see ei peatunud seal kus vaja. Pärast reisisin tagasi... aga ei viitsi praegu pikemalt kirjutada sellest. Haha, unes oli mul ka uus tumesinine pintsak ja ma karstin selle tolmumist... praegu tolmab tänavatel hirmsasti. 

N nägi unes, et ta sai teada, kus Kirjandusministeerium filmitud on, aga ta unustas ära. Mingi muuseum. Aga okupatsiooni oma see ju pole? 

more and more

Kas seda saab nimetada gastronoomiliseks vôimekuseks - eile sôin ära terve küüslaugu. Täna hävitasin terve sidruni. More, please! Ah, et ei saag öelda gastronoomiline!? G-word on seotud peente toitude ja nende valmistamisega, ütleb ÔS.

Ps: Bowie näeb vanana palju ahvatlevam välja kui ta noore staarina oli. Oleks nagu mingi sisemise rahu ja pidepunkti leidnud. Ei pea end väliste kulinatega atraktiivseks muutma, sest ta on seda niisamagi, mantli ja dzempriga ja sisemise iseteadlikkusega. Küps. Mul tunne, et ka minu parimad aastad on veel ees :) Elagu küpses eas inimesed!

wabadus

Ja vahel on vabadus, kui saab rahus küüslauku süüa. Nädalake seda vabadust jätkub. F pajatas mulle eile, kui vajalik oma psühholoogia korrastamiseks on narks. Aga ma jätsin talle seekord ütlemata, kui tore on küüslauk. Mul on küüslaugu sôltuvus. Ilmselt tahab mu keha sellega mulle midagi öelda. Lugesin ka kursaôe blogist tema filosoofilisi hästistruktureeritud tekste. Kui môtted on selged, on ka tekst selge. Minul seda pole. Ehk löön küüslauguga korra majja? ;) 

Kummitab:

Ilu

Oi, Jagaspace`i unustasin täiesti tähelepanuta TMW ajal. Oleks olnud elamus... Poputagem end siis kodus rohelise aroomitee, küünlaleegi ja nende remiksidega, pop-pop poppp :)

a way

Aprillisigadused tervitustega Ilmataadilt jätkuvad - hommikul jalutasin koju soojendavas kôikelubavas päikesepaistes, silmates veel, et mu kodulinna üks müstilisemaid hooneid Geoloogide maja on lammutatud ning selle asemele ehitatakse Grossipoodi, (Sobib kôigile, aga môeldud siiski russidele. Nüüd meenub ka, et kuulsin viimati bussis noore kuti repliiki, kus nimetas mu kodulinna Eesti narkopealinnaks. Ônnitlused. Aga r2 saates Siin me oleme, saab kuulata, mida arvab Ladônskaja Eestist ja sellest, et Keila oli tema mônus lapsepôlvelinn ja uus-särav Lasnamäe mitte nii meelepärane paik. Aga nôustun L¨ga, kui ta mainis, et eestlased ja "venelased" hoidsid ikka palju üksteisest eemale, sest üksteise käitumisviisid ja keel olid nii erinevad ja kummastavad.), siis kella kolme paiku elasime üle korraliku lumetormi ja noh üldse lumesaju oma kôikvôimalikes faasides ja vormides. Isa läks veel pärast suusatama. Ja siis vahepeal tuisus terendas pilvede tagant midagi, mis on näha ülal pildil. Sulnis. 

Aga The Flaming Lipsi uus plaat jällegi omades imeheades mahlades imeline ja tôstab kôrvust. Samas kui uue Blake¨i lainele ma end kuidagi üldse ei saanud. Saan aru, et môtlik, diip jne, aga plass. Flaming Lips ju ka pisut igavapoolne, kuid need saundid need saundid ja need rütmid ja see meeleolu, mis tekib! Hetke lemmik plaadi avalugu:

Silly stuff. It matters. Everywhere.

Pühademeenutus. 

See reklaam, ma ôieti ei süvenenudki sellesse, mida see reklaamib, vai nav vienalga! (kas pole ükskôik läti k.), igaljuhul ajas videoke vana fleetwoodi armu sügelema jälle :) Loo originaalvideo muidugi palju traagilisem.

Lumi sulab, visalt...

igav.... ja tühi ....

Aprill!

Just lôppes 1. aprill. Kôige suurema vimpka viskas ikkagi ilm. Tsiteerides kedagi meie ühikast: "valge pôrgu tuli jälle maa peale". Kella ei pidanud keerama. See keeras end ise. Vôi nagu vanaema ütleb:"nad keeravad seda ise". Kes need nad on, on umbes selline abstraktne teadmine, nagu et mis värvi on armastus vms... ;)

Ja tulbid läksid ôitsema mitte minu hoolitseva käe all, sest olin parasjagu perega Elvas pühasid tähistamas, vaid N hoolitsuse läbi. 

Midagi kevadiselt kerget siia lörtsisesse ôhtusse-hommikusse norra helehäälelt Jenny Hvalilt. Grouperi gruupi, aga selle laulu järgi vôib eeldada et tsipa mônusam naine :)

Saint

 Tänu Tanjale avastan Madonnat. See video on samas vaimus uue Saint Laurenti imagoga. Meeldib!