Attic

Olen täheldanud endal viimasel ajal igasuguseid sôltuvusi. Eriti kergesti hakkan sôltuma asjadest, mida ekraanilt näha saab. Näiteks Ghost Advetures. Kôhedaks vôtab ja need inimeste trikitamise pôhimôtted on ka selged, aga ikkagi, takes me back to childhood, kus ma tôeliselt pead murdsin selle üle, mis ikka pärast surma inimesest saab. Niisiis tabasin end ka eilsel Kadri-Anni kontserdil môtlemas kummituste  ning nende(ga) kommunikeerimise pääle. Kas TÜ peahoones on vaime? Kindlasti on! Kas nad on sôbralikud? Kas neil oleks midagi öelda, pajatada? Barokk klaveril ja saali aktustika tekitasid sellise meditatiivse sisseelamise, et me môlemad M¨ga olime täiesti omasse maailma triivinud. Vaheajal kümneks minutiks sai vaadatud, mis ka hoone ülemistel korrustel toimub. Seal on üks keerdtrepp... Teine poolaeg möödus juba niheledes, sest M¨l oli kôht tühi ja ma ei suutnud ka enam minna sellesse teatud olekusse. Meditatsioonile peaks kaasa aitama h noot ehk om. Ja esitatigi Bachi avamäng h mollis. Oli meeleolukas. Tômbas kaasa. 

Aga nüüd need sôltuvused peaks kuidagi kasulikuks ümberkantima. Kasvôi vaatama Paradise Hotelit, milleni ma seni jôudnud pole - plusspool oleks siis see, kuidas norrakad räägivad irl. Seni tahaks rohkem pihta saada  ka Lilyhammerile, mis on päris humoorikas sari. Laupäeviti.