palju liiva / e(h)itus vihmale

otsin sente 
lühkarite taskust et maksta jäätise eest
leian liiva
leian liivaterasid linadevahelt
pühin kokku pôrandalt
sunnik tikub küüneallagi

ja düünis oli ka palju liiva kui ma samal ajal ise
luite peal pikutasin ja suure mônuga
vett omale sisse kallasin
peale mind tulgu vôi veeuputus
et las kallab

ja täna ta ongi
kallab ja uputab

ja emps ütles teisel pool toru et neil on nii palju liiva
seal kaugel igal pool sest ahjuehitus käib ja varsti on valmis
varsti on talv

Harvaesinevad suvitushetked

Vahepeal on jälle päris palju vett merre voolanud. 

Olen nüüdseks ka ise mereäärde voolanud. Ühtlasi on päikest vôetud taga-aias ja Emajôe ääres. Ka nostalgia ja päevituse tôttu (sel aastal on mul mingi eriline päevituse fetish) marju korjates, kuid seda saab kokkuvôttes pigem nimetada parmu- ja sääsekuplade kogumiseks. Ponnistustele vaatamata olen suht sama pruun, nagu igal aastal. 

Emajôe äär hakkab juba end ammendama. Pirita on uus kuum paik. Eriti kuumad paigad, kus küünarnukitunnet tunda saab, on ühistransport, seda mainiti täna isegi uudistes. Kroonika môttes tuleks lisada, et esmaspäevast alates kaks nädalat trammideta. Pole hullu, on bussid, on jalad. 

Oo päevik

Vaatan siia jälle uue pilguga. Tänu Patti Smithile.

Kui ta ilmub, on tuba mônusat sooja aurat täis, ta räägib rahulikult, inimlikult ja humoorikalt (minu huumorisoon teda armastab) igasugustest asjadest.

Ühe asjana seal RR intervjuul mainis ta, et mälu on tal hea sellepärast, (lisaks minimaalses koguses narksi tegemisele) et ta pidas päevikut. Mu silmeette kangastus päeviku romantiline igavikuline kasulikkus. Kipub endalgi vahel meelest minema, mida paar päeva tagasi tehtud sai ja mis kell. Päevik aitab. Pärast endal hea lugeda ja leida.

No ja teise asjana, ma peaks selle nynorski tôlgitud päevaraamatu tal lôpuks läbi lugema. Vot ei mäletagi, kas viisin tagasi vôi ei viinud.

No ja kolanda asjana ta rääkis Detroitist. See koht hakkab minu kui veel suhteliselt noore idealisti jaoks romantiliseks saama. Viimane kena Detroitikujutamine leidis aset Jarmuschi Vampiirifilmis. Ma vôrdleks linna metsaga, ta on nagu mets - tema hiilgeaeg saab läbi, temast jääb "lagendik" ja siis hakkab sinna uus elu tekkima, uute eluvormide näol, uuest hmm perspktiivist. Ja vôib juba vaikselt näha, kuidas selle linna laostumisest on saanud uus ilu vorm. Kunstnikke ja poeete on sinna vaja, arvas Patti. Seal ta vahepeal elas ja kirjutas. Seda tahaks lugeda. 

Pääle närvekôditavat tööpäeva kôndisin koju, vaatasin oma küüsi, vaatasin poeletil seisvat allahinnatud küünelakki, vôtsin südame rindu ja läksin edasi - Patti ju ka küüsi ei värvi. Miks peaksin minagi? 

Diplomaatilisus on ka kaasasündinud omadus - märkeid tööjuurest. Aga katsun seda endas arendada. 

Minevik ja olevik ja tulevik

See postitus on pühendatud natuke S`le, kes teleka ikka sinna kanal 12 jutusaate peale klôpsab. See on natuke selle saate teemadega seotud. Mul nimelt kumiseb peas see môttetera, et vabaneda tuleb vanast, ära vaata tagasi jne. Kôik muutuv ja uuenev on hea, noh paratamatu. A la midagi sellist.

Eks budistid seda mingil määral harutavad ka - ei tasu hoida ühest asjast kinni, olla vanas kinni. 

Ja siis ma olen idas ja môtlen - teistmoodi nad ei saagi. Kui vaadata näiteks arhitektuuri. See on pealesunnitud looduse pealt, aastatepikku, saanud osaks loomusest. 

Meie siin Tallinnas kaevame Tornimäelt luid üles ja eksponeerime. Keila-Joa loss taastatakse. Muuseum iga nurga peal. Laulupeotraditsioon. Mida see meile annab? Pakun et eneseteadvuse, eneseusu - sôpradega oled ju ka sôber, sest teil on ühised mälestused, mida teinekord naerdes meenutada.

Pean nüüd netist jalga laskma, aga. Vanast lahtilaskmine - see on ajapoolt pealesunnitud konstruktsioon, millega lihtsalt peab leppima. Vana on päris palju ja erinevat sorti ka. Aga ma ei taha selle peale môelda küll kui mingi kola vôi väärtusetu peale. Vahel on mälestused ainsad, mis kellelgi üldse olemas on. Nii et, way to goooo

Tunded jaglpalli vastu

Moss, I feel ya.
(Richard Ayoade on tegelikult ka üks mu lemmikrezissöööre vot, mis sest et kahe suurema filmiga ainult hakkama saanud.)

Täiel rinnal

Uskuge või mitte, mu suurim probleem hetkel on seotud sellega, et ilmad ei ole piisavalt soojad, et ujuma minna. Olen mentaalselt valmis. Probleem number kaks on see, et ma olen naissoost ja topless ei ole võimalus avalikus rannas olesklemiseks. Võinoh, keegi ei pane kätt ette, aga ebameeldivust tekitavaid vahtijaid kindlasti jätkub. Seega olen Fideeliaga (see kondiiter, ütleb N) ühes paadis. Tartus vist sellist randa ei ole, kus niimoodi rahulikult ujumas käia saaks? Nojah, anyway, ei ole seda ilmakest kah just kui mul puhkus on. 

Järgnevad probleemid sisaldavad endas seda, et ma ei jõua kuhugi õigeks ajaks. Konverentsile ei jõua ilmselgelt, ja ega seal ei oska ka valikut teha - peab siis kõik ära vaatama-kuulama. 

Eile jõudsin aga Sven Grünbergi ja Vox Clementise kontserdile, mis oli väga meeldiv. Kõlaliselt ei tulnud tema suurest kosmosesüstikutaolisest aparatuurist uuemaid helisid, kui need, mis tuntud Wikmani poiste ja Alpinisti Hotelli soundträkil. Kuid koorilaul koos sellega oli kena ja hästi läbitöötatud, millest andis ka märku viimase aja trend seada koorilauljad erinevatesse paikadesse saalis, seekord siis Jaani kirikus, kus on lihtsalt imeline akustika, ning eriline stereo võib alata. See oli omaette transsiviiv elamus. Eriti lugu sõnadega: 

Täht, pimedus ja valgus

pilv, silmapete, kastetilk,

välk, unenägu, mullid vees.

Elamuse saamiseks pole palju vaja. Hoolikalt valitud instrumendid: kontrabass, harf, süntsüsteem, koorilauljad, orel, täitsid eesmärgi täistabamusega. Eriti seesama laul. Kõik sõnad tõlgitud Linnart Mälli poolt ja tema auks korraldatud see kontsert kah. Mõni lugu küll häiris oma originaalsuspüüdega, või noh sellise püüdega, kus üritatakse harmooniaid eirata, et asi liiga lihtsastikuulatav poleks, aga see oli ainult hetkeline. Ja siia sobib ka Von Trieri ütelus filmide kohta, mida võib ju ka musa puhul kasutada: Teos peab olema nagu kivi kinga sees - häirima, teatud määral siis, ebamugavus paneb tihti mõtlema. 

Ujumakutsuv rannamusa:

(no mis teha: Purity Ring`i taolised asjad, easy-listening kulub praegusel ajal ikka ära. kusjuures laulja on sellise "töllaka"(mitte halvas mõttes) eestlase näoga, pole kursis, kust ta tegelikult Washingtoni kolinud on)

eelmise suve salasaladuz

Ei teagi kust alustada. aga jätan siis endateada, kuidas Eleanori peale sattusin. Eleanorile peale. Personal Record. See on ta eelmisel aastal ilmunud albumi nimi. Pöörfikt nimi.Mulle meeldib ta eesnimi ka. Pööfikt poeet - no kuulake ise, mismoodi saab lauljakas ka siis, kui hääl pole atraktiivsemate killast, aga sa tahad, üritad ja harjutad. Ja head laulud tulevad. Ja kuulaja (st mina) laigin asja täielikult, kogu seda rasket vaeva laulmise osas ja ta kerget kirjasulge. Ja veidike välimust ka - tundub, et ta on (vähemalt minu jaoks tundub et rahulikult) tema ise - mitte üleseksualiseeritud. That is cool.

Lemmiklugu hetkel:

eelmise suve saladuz

Eelmisel suvel ilmus uus album, sel aastal siis video põhiloole :)

loon suve6hustikku

Kas olen juba maininud seoses suvega oma vaateid vahemeremaade poole...
Sellega seoses eriti mônna lugu vanalt healt Roisinilt...



Ja siis tavalisi vôi Antwoni nimetähtedega plätusid tahaks ka. Muhe vana, nice video, mida suveôhustiku loomiseks vaadata, posh värk, basseinid, b&w... ja pärast kummitab see "shorty by my side... "




Ja siis ma ajasin päris palju jama Little Dragoni arvustuses. Selles loos, peale Janet Jacksoni moodi hääle ikkagi on mingit LD ürgolemust, mis mulle hirmsasti meeldib. Natuke Antwoni tausta sarnane. ôhuline...

mina ja ôlu

M

Ma ei saa ikka üle Moschino selleaastasest kiirtoiduteemalisest moekollektsioonist. Ma reaalselt kannaks sealt paari autfiti:

julge eleganz

yeee crazy as a cow, chaneli tviidjakk, mis pole enam ammu tviid...

see väike prügikuhil sobib rita ora imelise juustukleidi taustale ideaalselt. 

Minus on nagu kaks poolust: üks mis ihaldab liialdusi, kitshi, campi, ülevoolavad meeleolusid. Teine osa on konservatiivne (pluss mugav) ja arvab, et see, mida naised seljas kannavad, võiks piirduda Chaneli leiutistega kahekümnendatest... ja noh, et ei peaks sellele üldse nii suurt tähelepanu panema.

Igal aastal on mul ka oma lemmik-värvikombod kusagil teadvuses figureerinud. Ma ei tea, kas need moest olenevad - vahepeal gümnaasiumiajal oli näiteks rohelise ja lilla kooslus põnev... Aga multimeedia mõjutustest pole ju keegi prii. Teisest küljest on ju see ikkagi omaenda valik, mida endale sisse lasta ja mida mitte. See on ilmselt järgmise põlvkonna eelis praeguse ees - rohkem wikit, rohkem valikulisi ja nishistunud kanaleid. Aga tagasi värvide juurde: Paar aastat tagasi armusin oranzi värvi toonidesse, eelmise aasta lõpus lisandus roosa. Kuidas neid toone ülejäänud konservatiivsusega kombineerida, on nüüd riietuse alal mu üks põhiteemadest...