Unenägu ja tänane õhtu

Käisin tänases unes seal jälle. Ausaltöeldes hilinesin mingisugusele üritusele, mis toimus suures kivist aias, aia sees asetsevas kollakas hoonekeses. Arvan, et sama "reaalsus", kus eilsel ööl sõda oli. Mingid korrused olid seal, läksin kõrgemale korrusele midagi laenama. See oli omaette reaalsus. Tänaval, kus mina kõndisin, asetses palju valgest kivist (betoonist v limestone) hoonemürakaid ja varemeid. Möödusin ühest sammastega uhkest valgest hoonest, sees. Vaatasin hoonet. Ja siis vaaasin üles. seal oli mingi suur taevakeha hõljumas, ja siis väiksem taevakeha. Nagu kaks kuud? Või siis et see suurem oli mingi teine planeet? Oeh, ei tea. Suundusin allapoole tagasi. Minged asju juhtus veel. Aga Rosin haukus ja tahtis rõdule ning seejärel limpsida ja mängida, ei aidanud meenutamisele kaasa. LOL , natuke vana hea Keila vaibi oli ka selles unes. Käisin seal just hiljuti google mapsiga, kuna keegi olevat Tuula teel ufot näinud. Tuula tee ei ole just väga pikk tee, aga see on sellises veidi kahtlases kohas küll, kus pigem autoga sõidaks, jala ei kooserdaks. Jõepark üsna lähedal. 

Aga täna loen Farenheitis oma lullasid kell 18. See et bf ei arva neist suuremat ja loen siin ägedate inimeste teoseid, ei anna erilist jõudu juurde. miks ma oma asjakesi, mis bf sõnul on kuidagi sellised poolikud, üldse ette lugema peaks. Teeks mingi ägedamat sorti shõu siis üldse, ms annaks publikule midagi juurde. Vist paar seda mina 31 lullat, paar hästi vana, ja musta augu oma. Pooleli on mitu asja, not shure kas jõuan valmis. Võiks!

Intervjuus ütlesin, et kanaldan oma luuletusi. Ma ei mõelnud seda päris otse... praegu mõtlen, et - mingisuguse tugeva mõju/oleku all kirjutatud luuletused on kuidagi ise ka mõjuvamad. Neis on energiat. Ma pole kindel, et mu viimastes mingit säravat energiat on. Katsun täna veidi koguda seda enne esinemisele minemist, mis tähendab jälle seda, et ei jõua ühele  workshopile ja Lonitseera pop up kontserdile. Energiaga pole muidugi tarvis ka liiale minna - tegemist on ikkagi apaatiale pühendatud õhtuga. Ja paistab, et ülejäänud inimestele tundun ma piisavalt apaatsena, et temaatilisel luuleõhtul esineda.

Samuti olen elevil slämmi finaali suhtes. Kuldsuud kohal. Üks vahvam kui teine. Mida neil täna pakkuda ja millega pahviks lüüa? 

Polariseeriumine unes

Hull unenägu täna, pean kohe üles kirjutama.

Niisiis. Tuli valmis olla mingisuguseks sõjaolukorraks. Miks? Jälle? Näen sellist olukorda üsna sageli unes. Nüüd siis teistsuguse vaatenurga alt. Oeh, unenägu hakkab juba ähmastuma, kiirusta Mari kiirusta see üles kirjutama. 

Mingisugune polarisatsioon. Ma ei saanud aru, mis ja miks. See lihtsalt oli. Elukaaslane teatas sellest mulle ja ütles, et peab minema. Ja et parem kui mina ka omale turvalise koha leiaks. Kogu see jant tähendavat seda, et ei tea, kas me üldse üksteist enam kunagi näeme. oooookei. Pakin oma seljakotti kokku (hambahari, rätik, hmmm, ühtedest tossudest peaks ikkagi piisama, isegi kui vihma sadama hakkab?) , hinges rohkem adrenaliin kui hirm. Sest ma ei tea mida karta ausaltöeldes. 

Ja siis see hakkab toimuma. Ma enam ei mäleta täpselt, mis. Aga kui alustasin apteegis (see oli meie kodu?!) siis äkitselt pidin evakueeruma. Inimesed olid vahepeal muutunud agressivseks nagu isased gorillad. Paar kähmlust tuli üle elada. Väljusin aknast. Jooksin mööda õue... põgenesin mingite millegipärast mind taga ajavate tüüpide eest. Ja ronisin puuotsa. Nemad ei olnud nii agarad ronijad. Üks käsi ühel oksal, teine teisel oksal, ronisin kergusega, avastasin lõpuks majade rõdud ja katused. Ronisin mingsugusest aknast sisse, et end peita. Aga seal tulid vaenulikud tegelased jälle vastu. Avastasin endas lausa suurt hasarti tekitava võime igale poole ronida - lihtsalt lükka käsi sinna ja aseta jalg sinna. Kuni jõudsin lõpuks ühele katusele, kuhu oli kogunenud kamp minulaadseid inimesi. Ühel miskid afropatsid veel peas. Me suhtlesime telepaatiliselt. Kuidagi sain infväljast aru nii, et osad inimesed on nakatunud mingi viirusega ja osad on nö normaalsed. Aga ma ei saanudki aru, millisesse gruppi mina kuulun. Alguses hoidusin ju mina sissetungijate eest. Ja siis lõpuks pidin põgenema. Ja ebamaiselt tubliks ronijaks sain. Kas jäin viirusesse? Igaljuhul pärast üsna pikka väljaselgitamist, et seal katusel on minuga ühte gruppi kuuluvad tegelased, jäin sinna. See oli kõrge maja. Vaade oli hea, ja turvaline seltskond. Sellise elukorraga tuli nüüd edasi elada ja settida. Uued eluvormid tärganud.

Unes toimus kuidagi rohkem ja värvikamalt. Paneelmajad, palju prügi ja ehituspudi, kastene muru, hall taevas. Tundus väga reaalne. Paralleelreaalne. 

Veel asju

Mina 31
asjad millega ei tasu uhkeldada:
eile sõin 3 jäätist ära

Mina 31
parem mitte öelda ülemusele:
ma ei saa tööd teha praegu, pean oma podcastid ära kuulama
sest vabal ajal polnud aega


Kas mina 31 või laiskus:
Selkus viidi alkohoolsed joogid mu tavatrajektoorist kaugemale.
Ladusin korvi alkovaba õlle.
Kodus jõin: päris hea.
See olen uus ja täiustunud mina.
Mina 31

Mina 31
Asjad mida ei tasu teha:
Nentida et olen laisk
Uhke alatooniga

Igikestev remont - ta liigub siiski

Täiendasin jälle kodublogi veidike. Kui kedagi peaks huvitama. Kommentaarid ja igasugused  soovitused on teretulnud.

Niisama hommikusi mõlgutusi

Viiase meditatsiooni mõtteid:

Sõbrad on perekond. Veresidemete kõrval väga ühendav jõud on ka sageduslik jõud vms. Kellega võngud? Mu tutvusringkonnas on igasugu veidramaid ja vähem veidramaid tüüpe. Vahva on näha enda ümber hästi andekaid ja töökaid inimesi. Võib jääda mulje, justkui oleksin ka mina väga andekas ja töökas :) 

Avengers End Game´i mõtteid: tulevik ja minevik. Kui tuleviku variente on mitmeid, siis on ka mineviku variante mitmeid. Kunsttükk on naasta tagasi sama ajajoone samasse kohta ja seal teha nö teine valik, ilma et seda keegi märkaks - missioon võimatu. Midagi jääb ikka ripakile. Kasvõi ühe pisiasja muutmisest muutub õigepalju. Ja kas see uus tulevik ikka on parem lõpuks. Oot, seda ideed on juba nii mõneski filmis veel käiatud. 

Nägin kinos ühte isikut, keda vahel harva ikka Tartus näen. Ta on kuidagi hästi tuttava olekuga. 

Võib-olla paralleelreaalsusest pärineb ta - kui ma oleks teinud minevikus mõned teised valikud, oleksime tuttavad? Võib-olla minu paralleel-mina tunneb teda, rakud tunnevad ta praegu ära ja tahavad tsau öelda. Võib-olla tutvume tulevikus? Aga miks ta juba hästi tuttava olekuga siis on? Äkki tulevikumina ei soovi hoopiski temaga mingisuguseid asju ajada ning ma olen mitteteadlikult tulnud tulevikust tagasi, siia kinno näiteks, et tegeleda teistsuguste valikutega, et mitte temaga kokku puutuda tulevikus, sest meie kokkupuude viiks mingisuguste hävituslike sündumsteni? Oehh... 

Olen unes näinud viimasel ajal mingisuguseid isikuid, keda ma ei tunne. Ajalugu on näidanud, et vahel saan sellsieid isikuid päriselus ka tundma. Nt oma BF ja koera nägin varem unes. Aga ma ei aimanud siis, et sellest tegelasest mu BF saada võib. Nii et olen põnevil :) Kui oskaks oma "saikit" kuidagi otstarbekamalt kasutada... Isegi kui kellelgi on mingisugused võimed, siis kas tal on ka võime sellega midagi praktilist v abistavat ette võtta? Vastasel juhul on selgeltnägemise võimel pigem takerduma panev jõud - üleanalüüsimine pole kunagi ülihea. 

mus auk / nüüd on sellest ka pilt / mustand

must auk
see on ju minu aju
imeb infot
ahnete sõõmudega
lausa mitme kõrrega
luristab viimsegi
tilga

lurrr!

välja sealt mustast august
midagi ei tule
aga sisse läheb kõik
mis liigub
ja mis ei liigu

süntees toimub
seal augu sees ma arvan
sünesteesia toimub
ma arvan
sina ütled midagi tähtsat

ja luuletus tuleb
ümmargune ning roosa

maasud korvis /mustand

suukorvi riigis
saavad kõik korvi
ja ühe ülesande:
korjata korvitäie maasikaid
kesktalvel lageraiemetsast
ja kui ei naase korvitäie
maasikatega talvisest metsast
siis söö korvi

Mida räägivad numbrid ja arvud jne / jätkuvalt mustand

AK ja graafikud ja numbrid ning reporter külas pagulastel. Graafikud ja numbrid on põnevad indiid.

Kuhu ma pole sattunud on Kogo galeriis üks näitus, kus menstruaaltsüklid on sätutud tabelitesse ja diagrammidesse. Varsti ehk satun.

Uhh, meenub puberteediajast, kui tobe ja vastakas mulle oli mingisuguseid väikseid kalendreid täita. Siiamaani ei tee seda. Nooruses tundus ikka väga tüütu see naisekssaamine. Nagu. Väga. Tüütu. Seetõttu meeldibki mulle vananemine. Aegamisi sõbruned iseendaga.  

Mingid naiseksolemise teemad olnud õhus. Viimane Tarslämm soomlannaga ja siis slämmi võitja Heidi Iivari, keda juba kolmandat päeva järjest juhuslikult tänaval muudkui kohtan. Helvib elurõõmsalt punaseks võõbatud huultega ringi. Nagu eelmisel suvel Keraneni (ole ettevaatlik, millistest akendest sisse piilud, võid juhuslikult selle elanikuga tutvuda), mitte just võõbatud huultega, aga miskis kaabus, ja jalkasärkides. Ja Heidi luuletused kah: elurõõmsad, osavõtlikud, üsna positiivsed + naljakad. See, mida praeguse riigikorra ja reostuva planeedi masenduses vaja on. Imetlusega näed, kuidas keskea skaut olla on ...vahva. Isegi kui sul on lapsed. Isegi kui sul on lapsed.

Olen seda varemgi maininud, et tunnen end vahel nagu elurõõmu vampiir. Janunen elurõõmu järele. Tahan hubasust ka. Miks ma pean selleks ekstra vaeva nägema?

Mingite ägedate ja sümpaatsete avalikuma elu tegelastega on vahel nii, nagu hiljutises Popkulturistide saates räägiti. Olen siinkohal kaldunud pigem Jimi tüpaazi poolele. Mingisugune aukartus ja ärevus. Kas just soov samastuda eeskujuga, aga kuidagi integreerida tema olemust enda olemusega. Helenel oli jälle vastupidine vaade - täis eneseväärikust - eeskuju (fiktiivne tegeleane) on ju just tema isiksuse pealt maha kirjutatud! Eneseväärikus on jällegi selline minujaoks veidi kauge ja ebateadlik mõiste olnud, millega hakkasin tegelema pärast 25 eluaastat lol. See pole ju midagi, mis niisama on, see tekib siis, kui oled midagi ägedat teinud. Aga selgub, et vahel on hoopis nii, et eneseväärikus võib olla ainus, mis sul üldse on.

Igaljuhul Heidi ja veel mõned temaealised on selged eeskujud, kuidas eneseväärikalt ja vähemalt näiliselt lõbusasti vananeda. Eriti veel, kui vananeda sellises kaunis linnas nagu Tartu. Mul on palju, mille üle õnnelik olla (nt et puberteet on läbi!!!) 

Eelmisel reedel külastatud kodusalongi järel tekkis mul eriline insp oma vanuse ja vanusetuse (tunnen veidike, et elan väljaspool vanust) osas veidi luuletada. Hunniku lullasid  krjutasin "mina 31"

Nt:

mina 31
see on muljetavaldav
arv juhendatud meditatsiooni tabe lahti
tsakrad avanegu
sagedused kõrgugu
üles mägedeni
üle lume lagedale
aasale
panen lipukese püsti

sõnumiga:
ma olen 31 ja elan hästi
see sobib

hästi elame
komenteerib keegi

...

mina 31 ehk aksepteeri beebit

ja mentaalne beebi

laliseb vastu vannitoa peeglist

kui liiga kaua teda vaadata ja 

oodata enese sündi

läbi praguneva klaasi veidi 

verise, kriimulise ja kortsulisena ronib sealt välja

beebi

potsatab põrandale
potsti

aksepteeri beebit!

verise ja klaasikildudest kriimulisena
rebitud liha värske ja küündimatu
selili kahhelpõrandal sipleb nagu mutukas
mida temaga peale hakata?
mitte peale astuda!

aksepteeri beebit!
kommenteerib keegi

ohoo kas see olen tõesti mina
jah see olen mina
aksepteeri beebit
sest see olen mina


näe, ja tõusiski püsti
ja vudib iseseisvalt väljapääsu poole
laia maailma avastama
jättes maha
katkise peegli
31 aastat mind
7 aastat kannatusi

aksepteeri beebit
aksepteeri kõike
mis on

...

mina 31

vastikud tunded mis tekivad

vastikud tunded

vastikud tunded mis tekivad

kui helistab

ema

vastikud tunded

kui ta helistab ja küsib

kus ma olen mis ma teen

ma olen 31

ma ei ole 13

ma olen 31

ma olen

igavesti 13

igavene 13 

igivana kolmeteistkümnene
lokaalides ja jõekäärudes
tegelemas aja surnuks löömisega
jõhker lihtsalt

löön tenniseninaga kivikest jõkke
võtke või jätke

mina 31

mida räägivad numbrid ja arvud

mida räägivad tabelid 

diagrammid

küsitakse AK`s kell üheksa õhtul

lapatakse puutetundlikke ekraane

sest kõik tahavad teada

mida räägivad

emad ja tütred

mida nad üksteisele räägivad

ja miks

ja mis küsimused need on

ja mis vastused need küll on

vanus on number on õigustus

Weyesi andromeeda lugu praegu sobitub meeleoluga. Enamus, kellele teda spämminud olen, ei ole tema lainel.

Lugu, mille juurde avastan end jälle ja jälle tagasi tulemas millegipärast:

youtube`i algorütmid panid mulle meeldima selle loo ka tööjuures taustaks (praegune hallikas-vihmakas-mõtlik meeleolu)

Seekord Aafrika eest

Inspireeriv aga väsitav, väsitav aga inspireeriv on olnud vahepeal. Ma vist nagu Kersna, kes tunnetab, et võiks teletegemisega (mina siis loominguga) tegeleda elu lõpuni, aga noh mitte koguaeg, vaid vahepeal, tunde järgi, ja mitte nii, et see kõigile see äge tundub. Kersnat mõtlen vähi osas ka. Liigne pinge ja tempo teeb haigeks heas mõttes pehme mehe. 

Kordan mantrat, et kõik on chill ja kõik on chill, aga jõuan neljatunniselt koosolekult koju rõõmsa , kuid megaväsinuna/kurnatuna. Ja täna juba palaviku tunne.

Olen ikka inimeste jälgija, suhtedünaamikate jälgija. Huvitav huvitav huvitav. 

Aga luule ja huumori osas ka - nagu Eesti Laul - igasugused erinevad inim/luulevaibid on esindatud. Hakkad vaikselt igaühe biiti/elutunnetust/verbaalseid filtreid tajuma. Huvitav, huvitav, huvitav. 

Tahaks ühele neiule kirjutada ning teda ärevusest vabastada. Tundub, et talle on vaja kuidagi delikaatsemat lähenemist. Kuigi S ja T on ka head õpetajad.
Tahaks inimesele soovitada seda, mis minumeelest on kõige olulisem - enese nahas enese mugavalt tundmist. Selleks peab inimene kohal/enda keha sees olema. (Ise olen sellega nii kaua oma elus strugglinud. Ja sestap ei saa ka väga sotsiaalne olla, lahustun!) Ja seks mugavalttundmiseks sobib ka kõigile erinev tehnika. LOL, ma tahaks kohe peale lennata erinevate meditatsioonide ja podcastidega. Kui mõelda, siis minu meditatsioonide/eneseabi teekond foobiatest väljumiseks (pimedus siis oli see teema, millega tegelesin, aga selgus, et meditatsioon universaalne ravum) oli väga pikk - kestis vast paar aastat. Ja alles siis tundsin, et ma võin üldse nö esineda, et kõik on chill.
Aga kui mingit meditatsiooniabi soovitada, siis mida üldse, millest alustada??? Welll. Abi lähemal kui arvatagi oskasin. Miljon tabi lahti, nagu ikka. Üks nendest herr Vesselovi Rõhu luuletused, kus justkui seisabki see, mida vaja. Hehehe.

soovitus 1

kui tunned, et vaim on kehast lahkumas:

võta riided seljast ja
heida selili põrandale
kõht lae poole

tunne, kuidas maailma raskus
ja õhurõhk
sinu peale suruvad

lase vaimul enda sisse
tagasi vajuda

kui vaja
meelita vaimu
heade mõtetega

kui vaim on taas
keha sees
mine eluga edasi

(vb minu aasiahuvi, mis ikka hooti käib, hakkab vaikselt asenduma aafrikahuviga, v vähemalt liigub selle kõrvale. kuidagi selline läbitunnetamine. ma arvan, et aafrikahuvi alguspunktiks võib panna Black Pantheri filmi, tänuväärne filmike Marvelilt, või siis oli minu jaoks seda nähes kuidagi õige aeg mnjah)

Meditatsioon ja muu värk

Pean kiirelt kirja panema oma meditatsiooni ja selle, et öine unenägu seostub sellega.

Unenäos usaldasin teist inimest - olime uues ägedas spaas ja mul jäid ujukad maha. Paps suunas mind nudistide osakonda. sest obvi - selline osakond ju olemas. See oli raske, sest vahel on teist inimest raske uskuda v võtta kuulda nõu, mis on esitatud teatud viisil, millega ei taha resoneeruda. Aga pärast seda nõu kuulda võtmist tuli kerge tunne - lahendus olemas. Spaa ise oli selline huvitav sinistes toonides ja pruunikat sellist huvitavat kivi oli ka. 

Tänase meditatsiooniga tuli 3 kaarti ja pärast meditatsiooni kaart nimega trust. Vee energia. 

Veevood olid ka eelmisel korral. See et go with the flow. Olen omal nahal tunnetanud seda terve eelmise nädala - kas mul tuleb otsust tehes kerge tunne siis v on raske tunne. Ja nendel tunnetel on nii kerge vahet teha - füüsiliselt tuntavad ja eristatavad. Aga siis tuleb mõistus ja hakkab kaalutlema teisest küljest ja teeb asja raskemaks. Aga mida rohkem endasse süveneda, seda tundlikumaks muutun ümbritseva suhtes ja lausa kehaga tuntavad erinevad eee.. tundmused valdavad. 

Unenäos uitasin veel ringi mingitel võõrastel tänavatel, kus käin sageli. Valin omale meelepärased teeotsad.

Meditatsioonis tuli appi vanaisa ema. vot siis. Andis muhedust. L-E piiga, tugev naine.

Meditatsioonis küsisin igasugu küsimusi, aga kindel raskusetunne tuli - ei ole õiget sorti küsimus, ei ole õige aeg teada, isegi nii on, et ei tohi teada mõningaid asju. Kõigel oma aeg ja koht. 

sest ma olen pmts suht õrnahingeline (nt kui jubedaid pedofiili jms uudiseid loen, olen tükk aega masenduses, mis ei lase mul teisi toiminguid teha/elu normaaselt edasi elada) Tuli selge teadmine traumadest, mis on mõningate esivanematega juhtunud, Selleasemel, et neisse süveneda, nö nende energiasse siseneda (ja seal vb kadunuks jääda) pean tegelema koheste lahendustega. Ja lahendused on: ma praegu eiviitsi rääkida pikemalt. Nojah, going wth flow ja ei tohi kinni jääda asjadesse ja inimestesse jadajadajada.

Nägin ka oma vana joogaõpetajat, kes on vahepeal pikalt indias olnud ja praegu tunde ei anna. Ta ütles seal täpselt õigeid sõnu. Ma ei viitsi hetkel korrata, sest ei suuda neid nii delikaatselt väljendada. Mm, nt üks mõte, mida ta väljendas, oli umbes selline, et me võime ja peamegi oma armastuse jne ilusaid mõtteid mõtlema ning kultiveerima headust kõigi vastu, aga siis on elu ja elu tuleb lihtsalt elada. Nagu. Tuleb lihtsalt elada.

Midagi vist tahtsin veel rääkida aga las jääb praegu.

Igasuguseid asju on veel juhtunud. 29 märts borderlines - loen ka paar oma asja. ja maikuus prima vistal. asi seegi :) Vähemalt enesel teeb olemise heaks. mingi edevusepisik ikka on, et oma asjadega (mis pole mingid maailma parimad üllitised loomulikult) ikka pean lavale ronima. nagu lihtsalt olemuses, ei mingit mega ihalust imetluse järele. Mul vist pigem praktiline meel ka see - et kui olen juba kirjutanud, peaks selle kuidagi lendu laskma ja lahendama. Aga jah, vahepeal oli pikk vahe. Eile M. Heinsaart nähes tekkis sama tunne - lihtsalt tema saatus, et ta oma toredad asjad avalikult ette loeb. Jumal teab, kas ta ka naudib lavalolemist. Aga see on hea, et ta seda teeb. Ja ostsingi täna ka Pingeväljade Aedniku ära, kuigi algul kavatsesin haipi eirata (ja eile oli veel nii tore ja südantosendav kuulda, et on inimesi, kes arvavad asjadest samamoodi nagu mina. ) 

niiskuneiti indiid

korjan koera karvadest sammalt
ja
suren kunagi üksi
mine tea kus maailma otsas
mis selleks ajaks maailmast üldse saanud on
veel üks samblatükk kui kaunistus koera kõrva juures
selle jätan

"kui ma ütlen malts, siis ma enamasti mõtlen selle all rukolat"

                                                                                             peika