mulle tundub vahepeal, et ma olen nähtamatu või olematu isikuruumi võimingisellise asjaga. täna vähemalt küll. nimelt kõndisid kaks poissrüblikut ja jäid seisma täpselt minu nina ees, nagu maailm oleks tohutult pisike, ning seisid mulle nii lähedal, et oleksin võinud ühe tüübi kapuutsi midagi siivutut toppida. aga ei. ma ei kaldu äärmuslikkesse pahategudesse.
aga natuke pettunud inimestes olen küll. või olen mina pettumus teistele? arvatavasti ei murra keegi peale minu selle üle pead. pea juba murtud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
No comments:
Post a Comment