unenäod ja reaalsus

olin oma vanas korteris. päike tungis akendest, lahtisest rõdu uksest sisse tehes elutoa rõõmsalt soojaks. pere istus diivanil ja ajas juttu. käisin korra rõdul. paljajalu oli mõnus tatsata. aias mängis jannu sõpradega. läksin tagasi ja mõtlesin, et peaks dushi all ära käima. igatsen oma vana vannitoa lõhna. see on teistsugune. muidugi oli keegi enne mind pesus käinud ja kogu põrand ujus. astusin kikivarvul. üks lambipirn oli endast välja läinud, valgus hämar. kõik oli täpselt siis, kui ma seal elasin...
seejärel leidsin ennast punaste istmetega täidetud teatrisaalist. saal oli peaaegu tühi. esimeses reas istusid eelkooliealised mudilased. nende ees etles keegi tegelane ja küsis kõiksugu küsimusi. lapsed olid kannatamatud. kõigil oli käes oma mingi kreem. kõige äärmine väike poiss hoidis käes roosat roheliste okste pildiga kehaemulsiooni. ta tundus teistest natuke eraldatud olevat ja õnnetu, et tema kreemipotsik roosat värvi on. ehk oli ta minu poeg? ma teadsin, et üks neist peab minu oma olema. mul jäi pilk peale ühele valgete inglilokkidega pojukesele. ta vaatas mulle otsa ja ütles: " ei, minu emme on haldjas." "kes?" "kristiina ehin." eks siis peab minu laps see roosa kreemiga tüüp olema.

juba hommikul purustati minu arusaam küüditamisest. minu visiooni järgi pandi inimesed lihtsalt kusagil keset siberi metsi maha ja nad pidid ise elamist ehitama hakkama. selline arusaam on mul ilmselt pisikesest peale. nüüd aga rääkis vanps, et hoopis keset küla pandi inimesed maha. tihti olid eestlased üsna hakkajad: lasid eestis elavatel sugulastel endale kõrvitsaseemneid ja riideid saata ning lausa rikastusid siberis. vähemalt nii juhtus mu vanavanaema õe martaga. kohalikud olevat olnud laisad - istuvat majaesistel pinkidel, ajanud juttu ja vahtinud möödujaid.
noh, sel juhul on siberisse sattumine lust ja lillepidu. kui oleksin väike 5-aastane naksik, oleks kogu see uus maailm minujaoks pigem põnevus kui mingi kahjutegemine. üks kivi südamel on jälle kergemaks läinud.