eile sai tallinnapeal ringeldud. pime stroomi rand tõi meelde sama koha südasuvel kui õhus kaikusid valjult latiinorütmid, päike valgustas taeva helesiniseks ja ümbruse ebamaiselt hingavaks. igal puul elu silmaga nähtav. vene onukeste kambad grillisid mändide vahel liha ja mängisid kabet, vene keel kõlas igas õhumolekulis ning jalatallad otsisid teed läbi klaasikildude värskendava merevee juurde. idülliline.
praegu aga oli vesi nagu vaenlane, üsna kaugele maale tunginud. suur must väli sulas üheks suure musta taevaga, vahepeal karjusid mõned tulukesed silma. aga õhtune linn ja melanhoolsus meelekohtades mõjus...bittersweet...
üldse kogu elu on (sügav)vesi tundunud mulle vaenlasena ja rand oleks nagu piir minu maailma ja võõrate poolohtlike alade vahel (kuigi see ükskordne uppumine ei olnud üldse jube, pigem huvitav seik...)ma ei karda vett, aga tunnen ennast selles veidi ebamugavalt, muidugi juhul kui ei tea, mis põhjas on ja kus see põhi üldse asub. a tahaks ikkagi snorgeldada ja hirmudest üle saada. see on lihtsalt mingi teine reaalsus, millest ma aru ei saa.
No comments:
Post a Comment