märksõnaARMAS

mõned pisiasjad inimeste puhul on nii lahedad, et neist peab rääkima. näiteks see, kui pürksi jõudsime ja nägime kui segamini korter oli. köögi kraanikausis vedeles virn musti nõusid. katsil pidi käed selja taha väänama, et ta pesema ja korda looma ei hakkaks. sisemine kord nii tugev, et paneb käed selles suunas tööle ka enese ümber. teine armas pisiasi on väga pisike asi inimese juures, kui ta natuke ennast ironiseerib ega arva, et see, mis talle meeldib, peab ka ilmtingimata teistele meeldima. nagu hendrik mainis kui sitt lugu see clashi maimäleta mis lugu on, aga talle meeldib. ja see juhtum, et gerlil ei olnudki ühest minu poolikust palast pohh, vaid ta isegi mõtles kaks järgmist salmi iseseisvalt välja. kuigi neid tuli natuke ümber teha. minu jaoks loeb mõte rohkem kui tegu tihti.
olime tagasi oma vanas koolis, hääletanud vastlakukleid mugides ja õnnelikult küüti saanud ilma käe tõstmata. kool oli nagu kool ikka, muutusteta. ainult hulk uusi nägusid ning mõned põhikooli mugulad veidi kasvu kogunud. krissul üllatusüllatus uus soeng ja ahtil uued kitsukesed teksad. ja kolmel koolilapsel roheline cosmos reklaamitud palitu(jah, lubasime endale luksust cosmopolitani sirvida)ja kuidas meil vedas kunstiajaloo tundi sattumisega - põhjamaade kunst. (ma ei ole pahane, et me sinna läksime, mulle meeldib vingvingvinguda äs ju oolredi nõu)
lahe on, kui korter on selline ühtne mass armsaid inimesi, isegi idablokiks nimetatud kümnendikud. ning armsaks saab pidada ka korterisiseseid suhteid, mis vahel üsna teravaks kipuvad minema. kõrvaltvaadates on kõik südantsoojendav ja pealiskaudne. naeru ja lusti ja intriige, kõike oli. ellikut sai näha ja urvet kohatud, klaver korralikult läbi kombatud. öösel oli natuke naljakas. ma nimesid ei nimeta, kuid magasin kahe norskajaga ühes toas. lõpuks tuli uni ka, neljaks tunniks.