prantsusmaa eurolugu jõudis minuni järgmist teedpidi:
kuulan mina siis eile hommikul raadiot, rusikareegel on see, et esimene lugu, mida ärgates kuulad, jääb kummitama terveks päevaks. nii. kuulan seda lugu. ja ümisen seda koolis kodus õues. ka karini juuresolekul kuni lõpuks mainisin talle, et vaat kus lops mingi nõme lugu kummitab terve päeva, divine on nimeks. ja siis kats särasilmil teatab, et see ongi seesama prantsusmaa eurolugu ja talle isegi meeldib. vaat selline seik siis eilsest.
cocacola on minusilmis kuidagi omamoodi retroks asjaks muutunud, nagu disko või kauboid. eile lubasime kariniga omale ühe cocacola zero (las ma seletan, isu tuli filmist nimega blue velvet, kaheksakümnendate film, mis tähistavat postmodernismi algust filminduses ehk siis väikelinnade näilikust rahulikkusest ja mahavaikitud kriminaalsusest-kõigest muust kui normaalsusest...ja seal ühes stseenis joovad jefferi ja see mehelik roosa tsikk cocat...ääää...mõnuuus) ja meenutasime vanu aegu vanemuise vastas mäe otsas ja vahtisime inimesi ja kuulasime jazzi. ja siis hakkas külm ja läksime ära.
ninii.
täna siis tuli norra keeles jutuks, et kas ma olen kunagi karjunud või vihastanud võimidai sellist. vaikne ettekande esitaja olen. ää. njah, milleks karjuda, kui leiab ka muid ja palju mõjusamaid meetodeid karjumise asendamiseks. ma ei mõtle siin füüsilist vägivalda.
olen saanud mitmete komplimentide osaliseks oma seeliku osas. kaltsukast saadud, 75krooni. vahel mul veab. ja mulle käib viimasel ajal pinda kui vahel asemel öeldakse vahest.
mul on paha omadus inimestest vaimustuda kui neid natuke rohkem tundma õpin. nii ka mõnedest kursakaaslastest. nt mirjam, vana müstik. tegelt on ta lihtsalt nii humrookas. sain talt kastruli. mingil päeval käisime lõpuks kursakatega õhtut veetmas illekas ka. oli tore. kõik on nii erinevad omaette isiksused, oma täiesti erinevate eludega, aga kokku tuleb selline ühtlane kooslus, nagu m-klubi võimidagi.
kuulan mina siis eile hommikul raadiot, rusikareegel on see, et esimene lugu, mida ärgates kuulad, jääb kummitama terveks päevaks. nii. kuulan seda lugu. ja ümisen seda koolis kodus õues. ka karini juuresolekul kuni lõpuks mainisin talle, et vaat kus lops mingi nõme lugu kummitab terve päeva, divine on nimeks. ja siis kats särasilmil teatab, et see ongi seesama prantsusmaa eurolugu ja talle isegi meeldib. vaat selline seik siis eilsest.
cocacola on minusilmis kuidagi omamoodi retroks asjaks muutunud, nagu disko või kauboid. eile lubasime kariniga omale ühe cocacola zero (las ma seletan, isu tuli filmist nimega blue velvet, kaheksakümnendate film, mis tähistavat postmodernismi algust filminduses ehk siis väikelinnade näilikust rahulikkusest ja mahavaikitud kriminaalsusest-kõigest muust kui normaalsusest...ja seal ühes stseenis joovad jefferi ja see mehelik roosa tsikk cocat...ääää...mõnuuus) ja meenutasime vanu aegu vanemuise vastas mäe otsas ja vahtisime inimesi ja kuulasime jazzi. ja siis hakkas külm ja läksime ära.
ninii.
täna siis tuli norra keeles jutuks, et kas ma olen kunagi karjunud või vihastanud võimidai sellist. vaikne ettekande esitaja olen. ää. njah, milleks karjuda, kui leiab ka muid ja palju mõjusamaid meetodeid karjumise asendamiseks. ma ei mõtle siin füüsilist vägivalda.
olen saanud mitmete komplimentide osaliseks oma seeliku osas. kaltsukast saadud, 75krooni. vahel mul veab. ja mulle käib viimasel ajal pinda kui vahel asemel öeldakse vahest.
mul on paha omadus inimestest vaimustuda kui neid natuke rohkem tundma õpin. nii ka mõnedest kursakaaslastest. nt mirjam, vana müstik. tegelt on ta lihtsalt nii humrookas. sain talt kastruli. mingil päeval käisime lõpuks kursakatega õhtut veetmas illekas ka. oli tore. kõik on nii erinevad omaette isiksused, oma täiesti erinevate eludega, aga kokku tuleb selline ühtlane kooslus, nagu m-klubi võimidagi.
No comments:
Post a Comment