lösutavad hülged

nädala märksõna on hüljes. meie orienteerumisvõistkonna ja filosoofiate ühisnimetaja praegusel momendil.

margot on nagu kadunud õeke. vahepeal ilmub välja(paar korda aastas) ja siis oleme koguaeg koos ja omame head aega. ning järgmisel nädalavahetusel ilmub ta loodetavasti koos värvipotiga ning hakkame igasugu kunsttükke tegema. ja eero pusa on siiski tumepunane. sõna!

ja mu inimestest vaimustumise hoog ei rauge. sellest kirjutamine on vist tobe, aga ma ikkagi teen seda: liisuga on lahe, sest ka tema vaimustub samadest asjadest sama palju ja entusjastlikult ja temaga ei pea varjama oma imestuse piiritust... näiteks sakala aias tule ääres jägisime melu ja inimesi: oleksime justkui ajas mõnekümned aastad tagasi rännanud. juugendlik maja, teklites ja ülikondades noormehed, sekka mõned kaunistatud naisolevused. saalid, mahedad tuled, jutukõmin, pokaalidega inimesed maailma asju arutamas või tantsimas, untsakad. meil olid õnneks suured sallid, millega oma häbiväärselt ebapidulikku välimust pisutki korrigeerida. ja siis oli seal veel vana harmoonia-aluste tüüp, kes tegi ekskursiooni ning käitus nagu dzentelmen, niiet liisu hullult itsitas ja ma itsitasin sellepeale, et tema itsitas jne jne. kui väravast välja astusime, olime taas tänapäevas.

mingi virrvarr on jälle. lähed korra välja ühtede plaanidega või õigemini plaanideta ning lõpetad varajasel hommikutunnil kusagil linnapeal...aga peab mainima, et ma lausa armastan sellist elu. nagu puhkus. nagu lapsepõlv.

vahepeal oli emo peal ja siis mõtlesin uue laulu välja. keegi küsis kunagi, et kas mul tuleb lihtsalt lambist mingi lugu pähe, et jumal nagu saadab võinii... siis ma ütlesin, et ikka ei, klimberdan niisama ja midagi kujuneb välja. aga selle viimase looga on küll taevased väed mängus. siiamaani pole klaveritaha saanud, et seda reaalselt klaveril mängida. aga ütleks, et tegu on nagu mingi kõhuvalus laulmisega(nagu kristina piperal umbes, kusjuures mulle meeldib) ja esimesed sõnad on sellised: "everything goes down down down, why does it happen to me me me" ja kui ma olin natuke koduseid ülesandeid teinud, siis tuli see lugu hoopis sõnadega:"youknow it will be all allright..." ning tuju läks iseenesest paremaks. kogu ellusuhtumine läks. kõik on suhtumises. suhtsuhtsuht. inglise keelega saab suud nimodi lahedasti väänata, eriti kui üritada briti aktsenti teha. vot selline labane põhjus on, miks just selles keeles enamus lugusid valmistan.
taavi ütles eile et prantsusmaa naistel on suur suu, kui nad naeratavad ja et see on lahe. minumeelest on see tähelepanek lahe. vaimustun imelikest tähelepanekutest. (tegelikult vist mandun vaikselt või taandarenen, mõnele inimesele tundub kõik mis ma ütlen või teen täielik lapsus või lollus või ebaselgus ja siis tahak olla tark ja asjalik nagu nemad...)