supriis-striptiis

tahtmine oma EKG ja kõrvakuulmistest raami sisse panna ja seinale kinnitada. kunst.
tahtmine elada haiglas nädalakese.
tahtmine ebamugavuste järgi.
tahtmine sattuda uutesse eiteakuhuviivatesse olukordadesse.
tahtmine pildistada igasugu asju, mis paljude meelest on depressiivne.

mis minuga juhtunud on? kunagi pisikese plikana kui vaatasin pipi pikksuka raamatus pilti, kus istuti purde peal ja pipi vist oli seljaga mere/vaataja poole, mõtlesin endamisi - kui jube on seljaga istuda avaruse poole, sa ei tea iial mis sealt võib tulla, ehk ründab minuti pärast sind hai või suur kaheksajalg tõstab kombitsad sinu kleenukese keha suunas... kõhe.
nüüd ma armastan seda tunnet.
(isegi suhtlemist inimestega, kellest üldse aru ei saa. see kosmiline kaugus lisab maagiat. ja selle järele janunen miskipärast nagu avastamata muusikamaailmade järgigi. oeh. ei viitsigi mõelda asjade tagamaadele.)

haiglas ootas mind tore üllatus - eestimaa on sittaks väike ja noarootslasi kohtab pea igal pool.
kajutis ootas mind tore üllatus - helen!
restoranis on huvitavad inimesed. näppaja-tädilt ei tohi õppust võtta. õppust võib võtta vene tädilt, kes mu kohe lapsendas ja igasugu nõudega seotud trikke õpetama kukkus, pool eesti-pool vene keeles. ja rootsi keelset klatši saan kuulda.

jään nüüd halbade üllatuste ootele :)