hullumajapuhvet

mis ei tapa, teeb närvihaigeks. mind küll, ja üle oma varju ju ei hüppa, tee mis tahad.
sain omale uue isa ka vahepeal. ta on vist miskit lastepsühholoogia raamatut lugenud ja saab seda minupeal rakendada, sest ilmselt vastan ma sealsetele prototüüpidele nagu rusikas silmaauku. olen tänulik ja süümekates. sest tegelikult olen ma hea.
vahepeal tundub, et kõik, mis ma teen, isegi kõige paremate kavatsustega, kukub välja nagu kõige rängem kuritegu. ainult, et ma varsti ei viitsi enam vabandada. kellele neid vabandusi tegelikult vaja on, kui tulemus sellest ei olene. ja kedagi ei huvita, mida mina mõtlen ja et mul hakkab varsti tekkima vabatahtlik soov mõnusasti ära elada hullumajas.
viimasel ajal elan üle selliseid unenägusid, kus minuga räägitakse. nagu päriselt. ma igaksjuhuks ei avalikusta neid üksikasju, aga need laused on mul meeles. nüüd tean,mida tähendavad hääled peas. nad tunduvad usaldusväärsed. aga ma ei lase ennast lollitada!