hooaeg

viimase nädalaga on seltskonda siginenud kokapoiss kim, kes tahtmatult endaga kaasanud omajagu furoori. esialgu muidugi see tema töögraafik, et nelikümmend tundi üleval olnud ning teisel korrusel lihasulatamisruumi kõrval(kus lehkab imelikult) võileibu ja salateid ilma erilise abijõuta valmistanud. siis sebimine heleniga, mis viimase sõnul on nagu mäng. baari ja snäki tihedaks külastajaks nii töö- kui erariietes saanud ning eile liikvele ajanud kogu baari ja snäki naispere meeleheitlikult kurvastades oma sõbra huku üle. jube. see õnnetus.
ehk siis tegelikult, ettevaatust kallid kaasmaalased - on alanud mastaapne õnnetuste hooaeg. peale selle, et kats ja marjakorvike hääletades kraavi sõitsid ning eelmisel aastal oli just marju(snäkitädi) tütar see, kes tivoli atraktsiooni põlengus kõige enam kannatada sai (nägu oli kõik valge sidemega kokku lapitud)oli kimi hukkunud sõbra isa natuke aega enne poja õnnetust samuti autoavarii teinud, turvavöö kinnitamata jätmise tõttu pääsenud raskemate vigastusteta. auto olevat lömmis, kuid viinapudel kusagil autosisemuses terve mis terve. jube.
see kõik paneb siis mõtlema kui habras on elu. ja marju eilsete sõnade peale: elu on kingitus. hoia sellest kümne küünega kinni. sina pole endale seda andnud, niisiis ära seda endalt ka võta. sest iga hetk võib keegi teine ise selles sult võtta. iial ei või ju teada (noh, tegelt ma rääkisin talle, et ma küll ei suuda inimesi vihata kui keegi mulle midagi sitasti ütleb või keerab, pigem mõtlen suitsiidile)
veel üks paha uudis on, et üks soome onu kaotas oma raamatu Liza Marklund "Prime time" kuhugi istme peale. hea uudis vastukaaluks on, et kuna ta seda tagasi nõudma ei tulnud, sain selle endale mina, rootsi keeles ja puha, ning saan isegi aru, mis seal kirjutatakse (kriminaalromaan journalistist ja kuulsusejanust, milleks kõigeks mõni on valmis, et saada kuulsaks jne) :)

baarieluga võib harjuda ja see võib isegi meeldima hakata! eriti kui bulgaarlased mängivad su lemmiklugusid, lubavad oma süntekat näppida ning hoolimata pisiasjast, et nende hääled pole karma police'i laulmiseks piisavalt kõrged, teevad seda hetkel, mil nende laulmiselundid vähegi lubavad.

siin on nagu filmis - on olemas head ja pahad ja lihtsalt imelikud, keda võimatu täpselt kategoriseerida... mitmekesisus lokkab. kas mulle hakkab siin tõesti meeldima?