vennalik õelus

kui me vennaga mudilased olime, unistasime mõlemad suureks saamisest, rääkisime, mis kõik ära teeme ja kelleks saada tahame. ja kes nüüd sellest unistusest vandenõulaslikult kinni peab ning isegi pisut nooremana kui täisealine oma tulevikuga alustas ja kes dzentelmen on? vähemalt saab pisike abitu õeke sellest ka mingitki kasu (jah, kogu inimkond on kasupeal väljas, kaspole). võla maksis tagasi ja on nõus mind ükskõik kust ükskõik mis kell ära tooma jne. peaks ka load tegema. aga mul kaob aeg ja raha kuidga käest ära... kuigi oleme nii erinevad, siis ikkagi miski meis säilib, selline kompromissitu õe-venna-armastus, veri-paksem-kui-vesi arvestamine, oleme nagu muust maailmast eraldiseisvad ja üksteise nimel ikka üsna paljukski võimelised. olin selle tõiga vahepeal lihtsalt unustanud. pole ju ammu nii pikalt kodus olnud.

jah, dahling eile oli mõnna nagu ta fännidele ikka meeldib. ei viitsi eriti rääkida. üllatuseks kujunes hoopiski vene bänd miami scissors, mis andis mulle kuidagi teise/uudsema visiooni venelastest - rikkaliku(ma ei tea miks, antud muusika oli üsna ühepalgeline tegelt...), talendika, truuhingelise. maispeissi talletatu pole just parima kvaliteediga, kontsertil aga vedas see muss mind lihtsalt ära. kandis minema. noorusaja tumedatesse aga värskendavatesse tuuletõmmetesse...