tegelikult on möödunud ainult nädal, aga tundub nagu oleks vahepeal terve elu must mööda kihutanud. nädal päädis toomiku filmiga kumus. mille kohta jürms ütles naljatades, et ta täitsa sai aru, miks üritus tasuta oli: mitteühtegi plahvatust ega tapmist ega totrat vanlainerit, mis ühest linateosest normaalse märulišedöövri teeb. see selleks. üldiselt andis film vastuseid igasugu küsimustele, üsna hea ülevaade selle sürri kunstniku hingeelust...noh teatavasti kunstnike hingeelu avaldub nende teostes, ja see on nagu miski sitahäda, et on pakiline tunne, mille peab kindlasti endast väljutama. tema on väljutanud palju ja head ja julget ja märkimisväärset...
aga häbi kumu alumise korruse garderoobi kappidele, mille lukud lihtsalt ei funksi. ja häbi meile, kes me sinna ainult tolle filmi pärast läksime. tänu tartule on mul nüüd tahtmine ka tallinnas igale poole jalgsi kõmpida.
4d kinos käisime ka lõunakeskuses. millepeale kesklinna suunduv nr1 buss enam üldsegi nii reaalne ei tundunud :-p
ja alles nüüd avastasin enda jaoks säänse veetleva leedi nagu bat for lashes :)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
No comments:
Post a Comment