ja kurat, see südametunnistus on mul liiga suure osakaalu sisemusest haaranud. spotaansed inimeste igalepoole kutsumised mingu seenele nüüd.
ehitusbuumist kodulinnas:
- eile avati selver. suured punased tähed paistavad nii valges kui pimedas kaugele ja asutus kumab nagu meka keset tallinn-paldiski maanteeäärt.
- männikus grupi mändide ja muu kõrghaljastuse ümber on aed ja silt "uus koolimaja". taanis on metsalasteaed, meil esimene metsakool! naiss. (kahju et minu lapsepõlve nurmenukkude korjamise ja oravatega kohtumise paik mattub massiivse haridustehase alla)
- rõõm on samuti ümbertehtud ja ilmselt tuleb ka seda imet homme kaema minna
- mesilastaru meenutav lasteaed soos kruusa tänava nukas... alati on inimese esimesed eluaastad üsna tähtsal kohal tema ülejäänud elu suhtes. arvatavasti saavad neist lastest tublid veesuusatajad, sillameistrid, kaptenid, riisikasvatajda ja muud säärased. minu lasteaiast pärinevad ainult perverdid ja kurjad inimesed...
klatš on positiivne nähtus ühiskonnas, nagu mu silma- ja kõrvarõõmust õppejõud täna ütles. kuigi ma ei näe esialgu siin midagi head (kaksikud suitsetavad jätkuvalt nagu korstnad, homod ei jää kappi paljudes maakera piirkondades jne) või tuleb see hea tulemus läbi vere ja pisarate või miski vegeteeriva arutelu käigus... ja keegi pole öelnud, et see tulemus siiski hea peab olema. ühesõnaga. nii imelik või labane kui see ka pole, inimesed vajavad oma agressiivsuse ja silmakirjalikkuse väljaelamist, toogu see endaga mingeid tulemusi või mitte...õõ... ja terve maailm toimib ikkagi nagu keskkool või põhikool või lasteaed...
ahah, siis semiootikute asjade vahepeal käisin oleg pissarenkot kaemas. vot. minu harmooniakäsitlus! ja mõned sigur rosi meloodiad. midagi olevat veel meenutanud...see plagiaatsus hakkab natuke pinda käima. kuigi ta on ilus. ilmselt sellepärast ongi siis nii...
No comments:
Post a Comment