efterklangiga jäin rahule. väga. kohe kindlasti on nad ülim laivbänd, plaadil nende iseloom niihästi välja ei kajastu, sest suures osas improviseeritakse, tehakse igasugu muusikasse sisseelavaid naudingugrimasse ja näiteks võrreldakse publikut suure sünnipäevatordiga.
krissu on juba mõnda aega blond ja siniste pükstega nüüd, aga muidu ikka sama. kaljukitse püüdlikkuse ja eesmärgikindlusega nagu ikka. kui eesmärgid kohe ei saavutu, siis ehk järgmine aasta...
priit pärna uusim multikas ei üllatanud mind millegagi. ÄNG! vot see on tema tegude läbiv motiiv minujaoks. liigne seksism(seda on niigipalju igal pool või ma ei tea, miks see mulle pinda käib) kritseldused siuksed nõmedad ja sürrused, kust puudub loogika. loogika puudumine halvas mõttes. jäi mulje, et tüübil ja ta noorel naisel on igav ning seetõttu saigi selline anime valmis nikerdatud. mõned päris normaalsed kohad olid ka. aga pärn pole minu jaoks. olen labane pealiskaudne mats edasi siis....
seevastu man ray meritähefilm oli sürrus selline, millel silm suht puhkas(okei ma ei räägi paksust kriipskulmude ja joonistatud huultega tädist siin), eriti see viimane hetk, kus ilu peeglis või mingis klaasis äkitselt pragunema kukkus. vot.
muidu on nii, et inimesed, käige kummikutes! (sest mu viimase päevade tuju on rikutud just märgade külmetavate varvaste tõttu)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
No comments:
Post a Comment