täna on selline madalrõhkkond, et peale noaga näppulõikamist tuli veri igaviku-ajastusega hiljem nähtavale...
peale t-dega väljaskäimist (stay woman/stay black jne) on eriti lõõgastav kuulata liz phairi siukest albumit nagu exile in guyville. ütleme nii, et mõnusalt(?) irooniline ja väga feministlik. ja ma enam ei teagi, kas see on hea - äkki sel naisterahval on mingid kompleksid? aga ei viitsi ta eraelus sobrama hakata. enne peaks terve diskograafia läbi kuulama ja kui kõik see kõlab samas vaimus, alles siis saab seda feminismi probleemiks nimetada vist.
No comments:
Post a Comment