bøtter og spann

vahepeal õpime uusi sõnu ja väljendeid ka muidu. ja üks väljend tähendab nimelt "ämbreid ja mannerguid", (eesti keeles midagi ämbrisseastumise analoogset) siit omakorda algasasid minu peas lõputud-lõputud helid nimega "mäos põleb laev". terve õhtu ning hommikul, kui silmad lahti lõin, turgatasid needsamused sõnad pähe. veidi haiglane.

viimasel ajal võtab pea üldse endakanda/kummitada igasugu imelikke lugusid. nagu miisu täna ümises, kui korraks mainisin artur rinnet. noh teate küll, see laul... mu peakene on vist ikkagi üks prügikast. sest ta võiks ju hoopis meelde jätta näiteks igatsuguset tähtsad ja keerulised skandinaaviamaade välispoliitilised klauslid ja muud olulised nimetused.

viimasel ajal eriti ja tegelikult vist kogu oma ülipika elu jooksul on hommikud olnud mu lemmikajad - kõik jama on ju veel ees :) kuigi õhtul saaks rahulikult hingata, et kogu jama on nüüd seljataga - olnud, minevik. konets. finito. aga mulle siiski meeldiks elada rohkem mingite tulevikuootuste või üldse hetkeemotsioonide pinnal. samas, kui kõik eestlased elaksid pisut samamoodi kui mina, oleks me päris mitmenda maailma riik...

mu käest küsiti, kas ma olen pigem optimist või pessimist. pani mõtlema. oletasin lõpuks, et pigem optimist. tegelikult näen asjadel nii mitmeid tahke, et ühe hetkega ennast liigitada ühe- või teistsuguseks mõtlejaks, on võimatu. ülekõige olen naiivitar - (näiteks)uskuda, et kõik inimesed on head, on väga armas ja üllas iseenesest. ja mind ajab lausa vihale, miks kõik ei võiks sellised armsad ja üllad olla. a siis poleks meil pooli majandusega seotud asju vist?? mis on head mingile kahtlasele skp'le ja tont teab, mis otseselt mitte minuga seotud asjadele. ehk siis kõigele lisaks olen kohutav egoist ja kitsarinnaline isekuseuss kah. (päriselt, ärge arvake, et ma alahindan ennast - ma meeldin endale sellise lojusena vägagi. las jääda inimkonnale ka mõned vastuolulised isikud.)

siis veel selliseid uudiseid, et alanud on üle-minu-tutvusringkonnaline pannkoogihooaeg. on jah. ma ka täna hommikul tegin ja sõin. ja sain korrektse vastuse sellele, mis on moosi ja džemmi vahe. ma ei hakka seda siinkohal ütlema, sest inimesed teavad ise. ma muidugi tean ka, alateadlikult selge ju, aga niimoodi kiiresti vastata konkreetselt...ma vist mõtleks enne veidi kauem või midagi(nagu ma muidu oleks välkkiire taibuga :p), sest kui ma ei formuleeri lauset, siis ma ka vist ei mõtle selle üle, seda on kusagil uuritud isegi(häma!).
ühesõnaga, ma mandun. ja et ennast parandada, selleks tuleb kõvasti vinguda enda kallal (loe:analüüsida ennast ikka nii- ja naapidi), teate küll!