küünalt ei süüdanud, karistasin end päeva sisetingimustes veetmisega.
tegelikult viibisin mõne tunni maa ja taeva, toa ja õue vahelisel alal - mu lemmikkohas - jajah, pinge, kruvi nüüd ennast; rõdul:
1) võtsin päikest ja kommentaare ajalehest kuulda, hommikukohvi kõrvale (~12-12.30 - kellaajad lisan selle tarbeks, et saadaks aru, miks ma oma koolitöödega jännis olen, ajahäda noh)
2) otsustasime õppimissessiooni teha vendade tihedatega. (mitte nii tihedatega) kõigepealt toolid 4. korruse rõdule, sidruniteetassidega, seejärel, süda oli ikkagi 5. korrusel ja sellele pidi järele minema. toolide, teetasside ja läpaka pluss levi-straussi ühe raamatukesega kolimine ülemisele rõdule. arvatavasti poole tunni pärast teadvustasin endale, et ma ei suuda keskenduda, ja sellele tuleb kuidagi reageerida. seejärel reageerisid teised suht sarnaselt ja kolisime tuppa tagasi.
siis. kats tartus ellu pool. mind ootas külastuskäik ellu poole. vaarikakook ja juuksevärvimised, mille tulemused polnud esmapilgul nähtavad, aga muudatuste omanikud ise olid rahul, seegi kordaminek. mõlemad piigad on pruunid kah juba. (ma olen vampiirhele ja märkasin, et ka sama vana kui lasteaias, ütleme 6.a siis)
soovitus tänaseks: kohukeste telki minna ja tarandi poolt hääletada, kui piinlik pole selle õuduse läheduses end näidata. ses suhtes, et juba poliitika on minujaoks paras õudukas(või siis musthuumor?), peaosas keskerakond(naljanumber siis?). iga eestlane, kes poliitikast suuremat ei jaga ega peale ajalehepealkirjade teemat ei valda, saab vast mu õudukaefektist aru.
mõtteid eraelust avalikus kohas: käisin ükspäev raamatukogus. tundus nagu õppimine oleks inimeste jaoks pigem võidujooks tähtaegadega kui millegi uurimine huviga(kindlasti pole mul tegelikult õigus, aga nii paistis välja). polegi teekond nagu elu üldiselt. et peamine on osavõtt, mitte võit (ütlen mina, igavene luuser) kuhu nad kõik kihutavad? saavad oma paberid kätte ja siis on õnn ever after.
tegelikult viibisin mõne tunni maa ja taeva, toa ja õue vahelisel alal - mu lemmikkohas - jajah, pinge, kruvi nüüd ennast; rõdul:
1) võtsin päikest ja kommentaare ajalehest kuulda, hommikukohvi kõrvale (~12-12.30 - kellaajad lisan selle tarbeks, et saadaks aru, miks ma oma koolitöödega jännis olen, ajahäda noh)
2) otsustasime õppimissessiooni teha vendade tihedatega. (mitte nii tihedatega) kõigepealt toolid 4. korruse rõdule, sidruniteetassidega, seejärel, süda oli ikkagi 5. korrusel ja sellele pidi järele minema. toolide, teetasside ja läpaka pluss levi-straussi ühe raamatukesega kolimine ülemisele rõdule. arvatavasti poole tunni pärast teadvustasin endale, et ma ei suuda keskenduda, ja sellele tuleb kuidagi reageerida. seejärel reageerisid teised suht sarnaselt ja kolisime tuppa tagasi.
siis. kats tartus ellu pool. mind ootas külastuskäik ellu poole. vaarikakook ja juuksevärvimised, mille tulemused polnud esmapilgul nähtavad, aga muudatuste omanikud ise olid rahul, seegi kordaminek. mõlemad piigad on pruunid kah juba. (ma olen vampiirhele ja märkasin, et ka sama vana kui lasteaias, ütleme 6.a siis)
soovitus tänaseks: kohukeste telki minna ja tarandi poolt hääletada, kui piinlik pole selle õuduse läheduses end näidata. ses suhtes, et juba poliitika on minujaoks paras õudukas(või siis musthuumor?), peaosas keskerakond(naljanumber siis?). iga eestlane, kes poliitikast suuremat ei jaga ega peale ajalehepealkirjade teemat ei valda, saab vast mu õudukaefektist aru.
mõtteid eraelust avalikus kohas: käisin ükspäev raamatukogus. tundus nagu õppimine oleks inimeste jaoks pigem võidujooks tähtaegadega kui millegi uurimine huviga(kindlasti pole mul tegelikult õigus, aga nii paistis välja). polegi teekond nagu elu üldiselt. et peamine on osavõtt, mitte võit (ütlen mina, igavene luuser) kuhu nad kõik kihutavad? saavad oma paberid kätte ja siis on õnn ever after.
1 comment:
olen viimase lõiguga päri.
Post a Comment