unenäopüüdja

täna unes:
käis miksit sorti sõda. ma ei tea, miks neid tsiviilisikuid, nagu mina ja muud tegelased taga aeti. kõigepealt oli pinev olukord üle põllu ühe hrustsovka varemetesse saamisega, siis seal pidi ennast mõndade sõjameeste eest hoidma. otsisin igasuguseid käike. lõpuks jõudsin mingisugusesse imelikku korterisse, kus magamistuba asetses muust elamupinnast veidi allpool ning sealt läks üks käik maa alla. ma nii lootsin, et see on mingi pääsetee kuhugi..vabadusse, aga ei. hoopis peldikusse ja garderoobi viis. tulin tagasi ja ütlesin teistele, et ei saa sealt välja. üliinimlikud jõud olid mul, ronisin igale poole. siis üks sein pisut liikus, papist nagu. tahtsin seda veidike paotada, aga ta kukkus hoopis ära ning mina kukkusin teise tuppa. seal asus (vist) vene mingine kindral ja laua ääres jõid teed tema valges pitskleidis naine ning tütrekesed reas. mingi võimuga olin ma toa nurka aetud, kägaras istusin seal ja ootasin, mis minust edasi saab. kindral vaatas mulle otsa, jahimehe kaheraudne käes, ja küsis: "kas ma lasen su maha või mitte?" ning ma ei teadnudki, mida tahta, sest taolistes olukordades võib olla surm parim lahendus. nii ma siis andsin vastusega: "ma kardan" otsustamise tema kätte. ja ta kõmmutas kaks kuuli mulle keresse. midagi ei juhtunud. kas ma ei saanud pihta või olin surematu? ärkasin üles selle mõtiskluse peale.