uurin inimloomakesi jälle...

lugesin siin ühte retsensiooni sellele raamatule, millest on film ka ja lõpus seletati seal, kuidas mina-tegelane (filmis mängib teda üks mu lemmik norra näitleja, mis äkki muudab asja veelgi sümpaatsemaks mulle?)lõpuks elu mõtte jälle vaikselt üles leidis. (ematsipeerunud naine oli ta enne oma haarmetesse vallanud ja kui lõpuks toriga jalga laskis, ei osanud natuke möku peategelane midagi peale hakata). kirjutas liste asjadest, mis talle meeldivad ja mis ei meeldi ja ja ja sai lõpuks oma nimekirjadega jalad alla endale. mis meenutab mulle, et orksid ja feissbuukid ja muud säärased (inimkonda liita üritavad) portaalid on ju ääretult toredad ja õnnelikukstegevad asjad (peale kõige paha ja isegi surmava, sellistel asjadel on nagu armastamisel ja vihkamisel imepisike vahe sees). et inimene leiaks elu mõtte, tuleb kõigepealt ennast kuidagi identifitseerida. nii saan mina aru. sa oled see, mida kuulad, loed, vaatad, mis maitseb, mille vastu huvi tunned... ja kui need asjad kõik kusagil mustvalgel kirjas on, siis näed, et oledki selline vot selline. ja see muutub sulle armsaks. ja sa oled siuke edasi ja lähed oma uute jalgadega veidi rõõmsamalt edasi... ja noh, eriti tore on, kui siukseid leidub veel ja inimeseloomale meeldib kuhugi kuulda ka, tundub mulle.

nii. ma ei oska nimetada seda minujaoks suht uut inimesteliiki. nagu ossid, emod, boheemid...UGRIMUGRILASED. ma avastan neid oma teepealt eest koguaeg. neid välimuse järgi ära tunda ei ole raske - kartulikoore(kokkerspanjelikarva) värvi juuksed, tihti ei mingit meiki, maalähedased toonid rõivastuses või siis tagasihoidlik must, isetehtud aksessuaarid... noh, tihti on nad huvitavad inimesed. igatahes. kevadega lööb välja igasugu huvitavaid inimtüüpe linnapildil...
ja siis aatriumi galeriis tallinnas tehakse veidike mustametali ja põhjala müütide seose kallal nalja kah...