Wednesday, June 10, 2009

maine naine

mis siin salata, ka minust on saanud mingit sorti looduslaps - pea rastasid täis ning nendest ei ole võimalik loobuda. va juhul, kui ma just amelie soengut ei taha. tahan, aga mitte enda peas.

uus lemmik on poolhapu kurk. (vanaemad lõuna-eestis ütlevad mõre kurk.) neid saab ise ka muidugi sisseteha, aga enne peaksin kusagilt mingi suurema nõu hankima.

käisin kella kaheksa paiku turul ka (teatud asjaoludel). omamoodi elutsev õhkkond, nagu turul kombeks. pealtnäha süütud hella näoga vanaeidekesed annavad endast parima, et sa just nende kaupa ostaksid. ja sinu sõnu oskavad nad kärmesti enda kasuks pöörata. kahtlemata käib see mu verd täis südametunnistuse pihta, et ma lõpuks taktitult (okei, nii taktitundeliselt kui võimalik) EI ütlen või luban tulevikus tagasi tulla...
venekeel kõrvuti ja käsikäes eesti keelega, see on ka turgude teema. (mjah, just turu lähistel oli meil kogemus ühe vana onkliga, kes küsis: "u tebja jest neli krooni?" ja rääkis venekeeles edasi, et tal leiba vaja. mis meenutas mulle veel, kui ükskord jyskis käisin ning üks daam mult venekeeles nõu küsis, kumb laualina talle paremini sobiks. küsisin emakeeles (eesti k), et milline ta köök on või et ta kirjeldaks seda. lõpuks leidsime koos lahenduse.)

niisiis, turul käib sumisev olelusvõitlus ning võitlejad ja nende kaubad on täis naturaalset elujõudu. ei mingit gmod ega kunstväetist, vähemalt paistab nii.

...
hapukurke laiskvorst-mari ei vaarita, küll aga suurema vaevata on valminud hapupiima. kaks poolikut kotti lausa. kulub pannkookide peale ära. ses suhtes, et kes tahab pannkooke juba lähemas tulevikus teha ning piimapoolist vajaka, andku endast teada!
...
plätudes hilisõhtul jõeäärtpidi paterdamine pole ka siiski kasulik. selline semihaiglane olen hetkel.

No comments:

Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu

Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...