vahepeal, oli (on ka praegu) moes võimalikult vähene dekoratsioonisisaldus etenduses. kui nad olema peavad, siis olgu neid vähe ja olgu nad efektsed/tähenduslikud/põhjendatud. viimasel ajal hakkab asjade visuaalne külg kiskuma millegi pildilikult...pildiliku poole. (siin on see koht, kus oleks olnud tarvilik miskeid tähtsate inimeste teemakäsitlusi lugeda. aga ma pole. niisiis jään ma sõnastuse kohapealt ahtaks ja loodan, et must saadakse pooltelepaatiliselt aru). visuaalne aspekt hakkab võrduma etenduse sisuga. eriti uudne ja minumeelest veidi nutikaski on kahemõõtmelise illusiooni poole püüdlemine... (pilt "metspardist", mis bergeni teatrifestivalil furoori tekitas) kuigi mida ma ka tean, pole ammu teatris käinud ega midagi.
siis veel säärane asi, et magasin maha heinsaare memuaarid tartu teemadel. ammu-ammu. kahju. eile õnneks avastasin, et see on netis üleval. lõpuks. suht sama aja ja mõõtme käsitlus on tal, mis minulgi:
1)pidevalt tunnen, et aeg ründab mind. kui ma omaenda elutempos elaksin, siis ilmselt ei lõpetaks bakat küll kolme aastaga (ja võtaksin eksami ajal väikese jalutamispausi ning pikendaksin aega äkki nelja tunnini).
2)on nukkumise periood(uneled oma urus ja teed, mis vaja, käid kanaleidpidi, mis on sissekulunud ning sa ei avasta midagi uut) ja aktiivsemad perioodid.
hetkel olen vist üleminekuajal. hakkan urust väljuma. st, eile käisin ühes avalikus kohas, plink-plonkis popidioti kuulamas. "mängin muusikat" oma eestikeelsete eriti püüdlike sõnadega on minumeelest tõeline hitt. minu jaoks. mind hittis. ja siis veel selline lugu nagu "hey little girl", mida kuulasin eelmisel sügisel, kui mu eraelulised asjad olid hoopis teistsugused ning kui ma alustasin sellise kentsaka muusika austamist...avastuste kohapealt. ei midagi erilist, aga üks mu lemmikonudest david byrne mängis oreliga ruumi :)
eile pidin nentima sellist nähtust, et tänavune kevad on kohe väga eriline igasuguste paardumiste kohapealt (kamraad k märkis seda tegelikult juba varem, kui kevad algusfaasis). eriti minu tuttavate osas. kõiksugu pealtnäha kõige võimatumad inimkombinatsioonid on tekkinud. või noh, mina poleks osanud nende võimaluste peale panustada... aga muidugi on see ainult tore.
1)pidevalt tunnen, et aeg ründab mind. kui ma omaenda elutempos elaksin, siis ilmselt ei lõpetaks bakat küll kolme aastaga (ja võtaksin eksami ajal väikese jalutamispausi ning pikendaksin aega äkki nelja tunnini).
2)on nukkumise periood(uneled oma urus ja teed, mis vaja, käid kanaleidpidi, mis on sissekulunud ning sa ei avasta midagi uut) ja aktiivsemad perioodid.
hetkel olen vist üleminekuajal. hakkan urust väljuma. st, eile käisin ühes avalikus kohas, plink-plonkis popidioti kuulamas. "mängin muusikat" oma eestikeelsete eriti püüdlike sõnadega on minumeelest tõeline hitt. minu jaoks. mind hittis. ja siis veel selline lugu nagu "hey little girl", mida kuulasin eelmisel sügisel, kui mu eraelulised asjad olid hoopis teistsugused ning kui ma alustasin sellise kentsaka muusika austamist...avastuste kohapealt. ei midagi erilist, aga üks mu lemmikonudest david byrne mängis oreliga ruumi :)
eile pidin nentima sellist nähtust, et tänavune kevad on kohe väga eriline igasuguste paardumiste kohapealt (kamraad k märkis seda tegelikult juba varem, kui kevad algusfaasis). eriti minu tuttavate osas. kõiksugu pealtnäha kõige võimatumad inimkombinatsioonid on tekkinud. või noh, mina poleks osanud nende võimaluste peale panustada... aga muidugi on see ainult tore.
No comments:
Post a Comment