25.

tõelise eestlasena käisin ka mina laulupeol. esimesel kontserdil. ühes hingata polnud kontserd lõpupoole enam eriti kellegagi, sest kõik kihutasid vihma ja tõsise muusika eest kindlamasse paika. polnud aega ka ühes ohata... ega ohata üldse, sest kui külm hakkas, tuli ennast liigutada ja mööda burgeriputkasid ringi traavida ning lõpus kiruda oma kingakesi, milledest üks mul eelviimase 18 peale joostes kaks korda märja asfalti peale maha jäi (mingil hetkel mõistsin, et vahet pole, kas joosta paljajalu või mitte). esimene kontsert oli muidu kena, kuigi igasugustel asjaoludel (sh suht kehv korraldus) jäi võimsusest ja hingamisresonantsist puudu ning see asendus kannatusega. nii, nagu me oleme ära kannatanud kõik sakste, venelaste ja õldse igsugused represseeringud, tuli nüüd trotsida seda pidu. hiljem peeti meid veidike mingit sorti kangelasteks ka.
teiseks peoks olin juba ära tartusse kobinud ning jälgisin mängu(lõpust paar-kolm lugu) oma uut külmikut ja triiklauda sisaldavas kodus. mnjah. kas see ongi see oodatud ja üleshaibitud laulupidu? oookei. head üllatused võiksid ka mõnikord tehtud saada... kuigi ehk tänastel lauljatel endil oli laulurõõm äkki suurem ja õnnelikum.