vajame üleloomulikke tegelasi nagu jumalaid enda sekka. jajaa. alatasa köhiv ja läkastav või niisama urisev kaur koos vana külmkapiga on jäädavalt läinud. tema asemele tuli täna põrkepall mehis. käis juba korra iseseisvalt neljanda korruse aknast väljas ka, uskumatult kõrgele põrgates muidugi (mida loomulikult mina ei näinud, sest jäta veel poisid omapäi ning juhtuma hakkab asju, mis naisterahva silmale lihtsalt mõeldud ei ole)
inimene vajab ka teisi jumalikke asju enda ümber, nagu näiteks muusikainstrumendid. kannel läinud, klaver läinud. sünteka sain päranduseks, millega juba muse i hitte ja seda
klimberdatud sai. olen nii rahul kui ühe süntekaga olla saab.
homsest saab hakata minust väntama mingit komöödiat nagu see hiire ja kahe tolguse film või siis legendaarne üksinda kodus odüsseia. ma nimelt pean nädalavahetusel hoidma kolme kassi. eelneva tutvuse jooksul on nad ajanud maha ühe teetassi ning hommikul mind näo juures põrnitsemisega ehmatanud.
muide, eile vändati genekas igasugu tartuteemalisi dokfilme. jõudsin kahele viimasele, mis rääkisid zavvist ja vanast genekast. oh aegu - paremad ajad olid enne mind ära öfkoors. veidike nukraks muutis mind üks hoopis tagaplaanil kraaksuv fenomen. see, et mõned inimesed nendes lokaalides seisavad ajas ja jäävad üliõpilaseks terveks eluks. kui nad sellega rahul on, siis lahe ja tore janiiedasi. aga endal hakkab kõhe seda nähes. tendents oma zavi või genklubiharjumuse orjaks jääda kuni lõpuks nendes passimine muutubki küpse keskealise elukunstniku elupäevade tipphetkeks. üks asi on muidugi olla aktivist, teine passiivne külastaja. ühest küljest on see see armas tartu vaim. teisest küljest tuleb miskit moodi vaadata, et see vaim sulle ohtlikult või lausa saatuslikult külge ei nakka.
inimene vajab ka teisi jumalikke asju enda ümber, nagu näiteks muusikainstrumendid. kannel läinud, klaver läinud. sünteka sain päranduseks, millega juba muse i hitte ja seda
klimberdatud sai. olen nii rahul kui ühe süntekaga olla saab.
homsest saab hakata minust väntama mingit komöödiat nagu see hiire ja kahe tolguse film või siis legendaarne üksinda kodus odüsseia. ma nimelt pean nädalavahetusel hoidma kolme kassi. eelneva tutvuse jooksul on nad ajanud maha ühe teetassi ning hommikul mind näo juures põrnitsemisega ehmatanud.
muide, eile vändati genekas igasugu tartuteemalisi dokfilme. jõudsin kahele viimasele, mis rääkisid zavvist ja vanast genekast. oh aegu - paremad ajad olid enne mind ära öfkoors. veidike nukraks muutis mind üks hoopis tagaplaanil kraaksuv fenomen. see, et mõned inimesed nendes lokaalides seisavad ajas ja jäävad üliõpilaseks terveks eluks. kui nad sellega rahul on, siis lahe ja tore janiiedasi. aga endal hakkab kõhe seda nähes. tendents oma zavi või genklubiharjumuse orjaks jääda kuni lõpuks nendes passimine muutubki küpse keskealise elukunstniku elupäevade tipphetkeks. üks asi on muidugi olla aktivist, teine passiivne külastaja. ühest küljest on see see armas tartu vaim. teisest küljest tuleb miskit moodi vaadata, et see vaim sulle ohtlikult või lausa saatuslikult külge ei nakka.
No comments:
Post a Comment