silmakiri

vilunud pokkerimängija vaatab teiste ilmeid ja žeste,et sellest enda kasuks tähendusi teha. jälgisin eile kaasmängijaid ja nägin neid neljakümnendates-viiekümnendates aastates isikutena. huvitav oli. palju rohkem hasarti tekitas kui mäng ise. aga eks see ole ka osa mängust mingis mõttes. minu variant.

inimeste jälgimine kestis edasi zavoodis, kus olin pealtnägijaks seiklustele, kuidas ühele kirjahärrale silma tehti. ja siis me arutasime veel igasugu asjade üle nagu...."kõik". põhimõtteliselt selle üle, mis mul kodeeritult ühes novellis "hotell merikurat" on. hirmu hakkab äratama see, et paljud mu jutukesed leiavad kuidagi tee pärisellu. ükskõik, mis kujul. mul tekib tunne, et kirjutan üles oma tulevikku. aga ma täpselt ei tea, mis sellest jamast tõeks võib minna. see äratabki hirmu. ja seepärast ei julge ma enam keerulisi psüühikadraamasid kirjutada. äkki juhtub endagagi! niisiis, kui kirjutada, siis midagi eriti nunnut ja ilusat!

mulle on selle aasta jooksul tekkinud nüüd kaks uut hüüdnime. jah, need on pikemad kui mu pärisnimi.

kardan, et pärast garantiiaja lõppu mu fööniks enam tuhast ei tõuse. garantii saab selle aastaga läbi. ei viitsi putitada teist koguaeg, ilma toetuseta.