animaalselt linnas...

kuhu nad lähvad, miks?

vahepeal on toimunud üht-teist ja nii mõndagi.
eile oli eriliselt suhtlusrohke päev: m ja e käisid tartus ning seekrod s jäi samuti siia, jääb aastaks, et ennast šotimaa jaoks koguda. eile oli eriliselt vihmarohke päev ka. eile oli täikapäev ja botaanikaaias jalutamise päev. palju inglitrompeteid nägin. eile oli superstaarisaate žüriiliikmete nägemise päev ning see päev, kus ma sain küsida, et MIS TOIMUB - ug ees mängis vali rokimuusika ning raekojaplatsil oli end sisse seadnud linnalaager...


siis vahepeal nägin ühte eriliselt hõngulise (retro)muusika, kohstusliku kena kuti ning kentsaka inglise huumoriga sellist filmi. mõnus meelelahutus.

Кракожия

müsteerium semenyaga ja möödunudõhtune dokfilm sugu vahetavast naisest...ning juttu jätkub kauemaks. heldimusega meenutan ka seda, kuidas m (tulevane arst või kirurg) väärarengutest rääkis.

kuna mul mingit arvestatavat märkmikku pole (google calendar ei sobi mulle kah) ja mul on nädalate ja päevade suhtes suur segadus, millal ma midagi tegin või tegema peaksin, otsustan siia siis üle kanda olnud päeva tähtsamad toimingud. kuna mul siin midagi vaimustavat just ei toimu, kaalun lehekülje mitteavalikuks tegemist.

täna siis. oli kolimiste päev. meie korrusel 2 keha noort liha, vanematega remonti tegemas. 4x ad. the terminal (kui tegu oli krakozhiast pärit härraga, miks ta speaking bulgarian, kuigi tegu on fiktsionaalse riigiga ja riigi keel võiks siis ka sama olla...)
soojad saiad ja kohv rõdul - k ja ülirõõmus õlinaljaka vene aktsendiga nikita (vist?) ülienergiliselt seletamas hästi palju asju.
õhtu on veel noor.

eile oli peateemaks ka parkett ja ma armusin ühte tapeeti, mida ma kahjuks omale lubada ei saa. eks need igatsused on ühe armastuse juures kõige...kõigemad.

peggy laulab...

nädal pluss üks päeva pärast hakkab kool. ja kohvikutes istumine hakkab olema poole mõnusam. vististi. illustratsioon sellele järgmine igatahes:


üks ekstöötu siin räägib, kui mõnus on tööl käia ja end kasuliku ning raha sissetoovana tunda. kah tore.

unes nägin oma kodulinna kodutänava plaani ning märgistusi, kes klassikaaslane millises majas elab. samuti oli mu linnake üle elanud kampaania: keila kollaseks. paljupalju kollast.

pavlovi koerad...

inimesed, naisterahvad, nagu see saatuslik daam jim'is ja jules'is, käivad mulle lihtsalt pinda. oma mängudega. oma psühholoogiliste ekstperimentidega vastassugupoole suhtes. unustades võib-olla ära ehk teised inimesed(tema sookaaslased), kellele asi jätab ka oma efekti. jah, need naised muutuvad ise oma mängu orjaks mingil ajal, kuid nad võitlevad surmani. neile peab jääma viimane.. õigus. kurb on vaadata, kuidas mõned seda läbi ei näe ja võivad lõpptulemuses väga pettuda, edu soovin selliste mängude nautijatele, sest eks neid ka leidub.

siis veel. elvas käisin.
ja tuttavate/sõprade peale MÕELNUD.

kodutee

sügise tulekust annab märku ka see, et tänavatel võib kohata näiteks vanu koolikaaslasi. täna haarasid e ja j mind kluppi kaasa. tallinnasse.
jah mulle meeldivad müstilised inimesed, kuid selles kohaskäib nii eriline kontingent, et ma ei vaevu nende hingeellu väga süübimagi. poolest tunnist aitas, nagu viimati (ammmmu). ja kindlasti said osad aadamapojad rabanduse meigita ja suht kehva juuksestruktuuriga neidu(?) nähes. neid teisest liigist võimidagi.
õnneks arvas e midagi taolist ja kuna purjus j oli juba rahva sekka kadunud, siis sai lõpuks ikkagi õige valik - tee koju - valitud :)
aga ma ei kahetse. isegi sellised uudised, nagu et meie gümnaasiumi koristaja abiellus, sai ka mulle teatavaks nüüd...

ajad-majad-inimesed sees

hmm. üks asi veel.
ma eriti ei maini inimesi oma blogis.
aga nad on olemas.
ja tähtsad.
mõningaid situatsioone ei tasu üle dramatiseerida. eriti kui oled tööl.
ma ei ole tööl. ega koolis. praegu. seega intriigid puuduvad. aga needsamused teiste juttudes tunduvad väga elulised.

meil koolis oli küll nii, et kui intriige polnud, leidus kaasõppureid, kes neid kohusetundlikult ise organiseerisid. suht eduliselt.

aga muidu. inimesi läheb ära ja tuleb juurde. ja vahepeal tekib raskusi nende usaldamisega.

(kas ma saaksin kirjutada veel luulelisemalt või modernsemalt?
jah, saaksin küll, kui ma kirjavahemärke ei kasutaks ja võib-olla mõned x-d ja y-d jutu sisse põimiksin.)

kolmesed uudised

vaatasin seda videot ja hakkasin omale basskitarri tahtma. uut kannelt ka, sest vana on veidi mittekromaatiline ja häälest ära.
muidu olen selline tegelane, kes ostis omale uue kapinupu(, mille väikesed india töölised oma kätega maalinud ja kujundanud... nüüd oleks vaid kruvikeerajat tarvis.)

täna pidi mitmendat korda nentima, et meie peres on kokakäed meespoolel. sobib. sobiib.

pastoraal

hommik saabus mitu korda.
kõige hommikumal ja lõplikumal korral tuli end liikvele ajada. telgist väljudes paitas mu pundunud nägu karge (jahe või isegi külm, nad räägivad) tuuleiil. ja muru ujus tuulega kaasa nagu muumioru lugudes... järvevesi peegeldas taevasina oma lainelisel pinnal. ja taevas endas lendasid ringi rünkpilved nagu navitrolla neid armastab maalida. kõik oli imelikult hele, nagu oleksin ärganud esimest korda elus, narkouimast lõplikult lahti saanud või mõnd ilmutust näinud.
jõime kohvi ning vaatasime enda ümber toimuvat toimetamist - pillimängijad, noored huudides tütarlapsed, oboed ja fagotid seljas, ruttasid saarekese poole. taamal mäe otsas podises traktor, mille taga kastis lebasid lillad, pruunid ja hallid plastiktoolid. inimesed hakkasid ärkama ning tolknesid juba kruusateedel... miskipärast jäi too õnnis hommik mulle rohkem meelde kui õhtune tulede ja muusikamöll. kuigi ka sel polnud viga (aga natuke been there done that...)

tegelikkuses olin vaid väga vähe magada saanud, sedagi ülimalt niisketes telgitingimustes. eelmisel õhtul polnud ma kuigi ablas veinijooja, kuid sellest vähesest piisas. tuled, igasugused elavad tuled ja tulukesed ja valgused. pink floyd. isegi bonzo muutus tibake vastuvõetavamaks...

päev jätkus otepääl (infopunkti neiukene soovitas pealetungivalt suverullile minna. me siiski ei läinud) ning lõpuks õhtul filmi vaadates ja suhkruga kuuma earl grey´d rüübates, tundus see transformatsioon teise keskkonda peaaegu uskumatu olevat...

aga täna. peale mumi uut singlit Sing along haaras mind üleüldine mumi isu. ja veidi kahju oli, et eelmisel aastal leigole ei saanud minna. siin väike mõtlik video ka.

Moon Pulls from christina gransow on Vimeo.

pink floydi ma polnud enne kunagi otseselt süvenenud. ja nüüd leidsin, et ilmselt laivides ta parim ongi...

uff

kuidagi kahvatuks jääb see uus eplik. või siis ülimalt õrnukeseks ja hapraks, nagu osteporoosi põdevatel keskealistel...või nagu hakkaks täht kustuma. või on lihtsalt uneaeg.

minul on küll uneaeg. isegi toda islandi tsikki ei läinud vaatama, kes tänases kesköises tartuffi filmis hilduri nime all figureerib.

filme on vaadatud ilmselgelt liiga palju. ja mis ma avastasin - mu kaastunne on päris fleksibiilne. jätkuvalt. mis enamasti ikkagi eriti kasuks ei tule. ja ükskõik, mis järeldusele peale taolisi žedöövreid nähes ei tule, on üks põhilisematest teesidest peas üpris egoistlik jamps: ebamugav, ebameeldiv. praegu lihtsalt kaovad minu närvirakud. jah, ma olen nõrganärviline. kaotan neid kergelt, seega tuleks neid miskitmoodi säilitada... konkreetseid näiteid ei too.

jalka oli igavavõitu. kuigi pohlak seletas seletas seletas miks just brasiilia ja mida see kõike meie eesti jalkafännidele tähendab, mõtlesin salamisi portugali kompude peale. ja üldse. sõprusmäng oleks võinud sõbralikum olla... tõuklemised nügimised jätta.

festen

hapsi sattusin just selliseks ajaks, mil tänavatel lasus valge daami õhkkond. õhtul leidis aset mõnus kodukootud jazzkontsert. ühel hetkel sai ökopoe tädikesega linnatuurile tuli-takus kiirustatud. ta oli linnaarhitektist üsna sisse võetud. tundus sümpaatne mullegi kui poole pealt galeriisse hiilisin, ilmnes ka katsi austus tolle arhitekti vastu. ujumaminekud olid ka ühed odüsseiad... miskipärast ei lähe meelsasti keegi peale kz eriti rõõmsalt vana kalavabriku rusustiku muulilt sinna tumedasse vette...
täna leidus reitel rohelisi plekke - mia! :)

vanpsi sünnipäevapidu sisaldas rohkelt vanu sugulasi. sekka mõned keskealised ja lõpuks oli ka noori näha. ning palju süüa, nagu kombeks. sain ka kingitusi - vedasime printeri siia ja panin järjekordse lillepoti pihta (vanps pakkis selle ilusti ajalehepaberisse)...

ja see savist JUNN, kui te mulle külla peaks tulema ja aknalaual midagi kahtlast märkama, on sõrmusehoidja Vaskuss.

jänesed

kergeusklikud klikivad igasugustele kahtlastele linkidele. nii ka mina. seekord aga sattusin õige õpetlikule videole. juutuubis on neid veelgi.

selles jänku jussi loos räägitakse internetiohtudest. näedsa, ainult porno polegi ohtlik....
eriti tore on see, millise püüdlikkusega väikesed ja suured inimesed multikale peale loevad :)

vanakooli

üksõhtu maal.

üks pajatas pirol veini kõrvale, kuidas maal midagi teha pole, ainult telekat vaadata - hispaania ja saksa keelt õppida seebikate näol. mnjah. mind ei tõmmanud miski sinnapoole. leidsin hoopis hulga igavaid nõukaaegseid spordiajakirju ja siis ühe horisondi, kus 74. aasta väljaandes, kui ma ei eksi, seisis suur artikkel ülikooli raamatukogu kohta. ka usa ja tarbimisühiskonnavastane artikkel oli seal. numps.(peale selle panin pihta ühe keraamilisie lillepoti, kus nüüd vohab kanarbik, jah elupuuoksakest siiski naksama ei läind)

peale selle sinetas ohtralt rukkililli nisupõllul.