uff

kuidagi kahvatuks jääb see uus eplik. või siis ülimalt õrnukeseks ja hapraks, nagu osteporoosi põdevatel keskealistel...või nagu hakkaks täht kustuma. või on lihtsalt uneaeg.

minul on küll uneaeg. isegi toda islandi tsikki ei läinud vaatama, kes tänases kesköises tartuffi filmis hilduri nime all figureerib.

filme on vaadatud ilmselgelt liiga palju. ja mis ma avastasin - mu kaastunne on päris fleksibiilne. jätkuvalt. mis enamasti ikkagi eriti kasuks ei tule. ja ükskõik, mis järeldusele peale taolisi žedöövreid nähes ei tule, on üks põhilisematest teesidest peas üpris egoistlik jamps: ebamugav, ebameeldiv. praegu lihtsalt kaovad minu närvirakud. jah, ma olen nõrganärviline. kaotan neid kergelt, seega tuleks neid miskitmoodi säilitada... konkreetseid näiteid ei too.

jalka oli igavavõitu. kuigi pohlak seletas seletas seletas miks just brasiilia ja mida see kõike meie eesti jalkafännidele tähendab, mõtlesin salamisi portugali kompude peale. ja üldse. sõprusmäng oleks võinud sõbralikum olla... tõuklemised nügimised jätta.