blogipliks

meil on koolis probleem. tahaks hirmsasti kohustuslikku/kasulikku filmiportsioni kodus kollektiivselt ära vaadata, aga kellegil pole vhs mängijat... noh, kool võiks siis väljalaenutamiseks tellida selle. uhiuus!

oi, kuidas mulle meeldib teha laiajoonelisi üldistusi! ja oi kui vale see vahel on. rampsi kohvikus kõlas üsna kehv taustamuss, millest kirjutasin ka luuletuse. muidugi sellise üldise ,pealkirjaga väike kohvikumuusika. kui aga wernerisse maha istusin, pidin tõdema, et kohvikumuusikad pole vennad. ja luuletus jääb oma faktivea tõttu avaldamata.

ma nüüd siin nõusid pestes mõtsin, et tõlkeharjutuses oleksin pannud UB=ülar ja Undergrunnen=alar. tahtsite ju sõnamängu. noh, see mõte kerkis sellest, et miskipärast kummitas mind täna terve päeva selline lühend nagu mupo. pildil on hr normann.

ergo petab!

tähelepanu kõik, kellel pensionisammas sammaldumas! taskus käivad ringi ergo-inimesed ja tahavad rääkida sammastest. ma ütlesin delikaatselt ei... olen näinud seintel kirju: ergo petab! zeppelini taga on küll selline kiri. ja mujalgi plankudel olen näinud.
kas ergo tõesti petab, ma tegelikult ei tea.

konsumer

astusin täna lõpuks sisse sellisesse kohta. asub kodu läheduses, ent tavalisest trajektoorist ikkagi kõrval. terve lõuna-eesti keskuse nimetuse kohta veidi pisike ja vähese valikuga. minu kodupoeks ta vist ei saa. ette jääb konsum pelmeenide ja piimaga. aga asukoht (oa tn) ja idee on neil superbused ning eks see sortiment ka laieneb pidevalt. hea on veel see, et tavalist turukraami, köögivilju ma mõtlen, leidub seal samuti. väljusin ühe suvikõrvitsaga. 30-kroonist spetsšokolaadi siiski ei raatsinud osta. keskus on rõõm ka lambalihasööjatele.

vahelduseks midagi narkootilist ja aafrikalikku(terve see album on minumeelest kuidagi eriti aafrikalik...):

õäh, silmad on väsinud. sel puhul peaks aitama mustikad. mul igaljuhul on mustikatee olemas.
aga konsuumlugeja läheb nüüd oma valutavate silmadega hoopiski õue. vaat nii.

kodune spa

lõpuks otsustasime jooksma minna. maas lebavad lögased puulehed näitasid teed, emajõe äärsed põõsad terendasid müstiliselt, püksisääred said poriseks.
afterparty: punased põsed ja käsivarred, dush, massaaž, muskuseviiruk (üpris tagasihoidliku lõhnaga) valge tee, rammestus...

ma ikka imestan oma madala töövõime üle.
küll ta kasvab.

kes elab minevikuta?

mere ääres on nüüd ka promeneeritud. polnud ammu adrulõhna tunda saanud. mõnna! vanu tuttavaid j ja veel vanemat tuttavat j, kes on juba mõnda aega j teine pool, polnud samuti ammu kohanud. fotokas öfkoors tühjade akudega tartus lauasahtlis ning teised pildid tulevad ehk hiljem.

kui kunagi ammu tundus tartu põnev koht olevat, sest pisikesena sai seal suvesid veedetud ning kõik tundus tagasivaadates maagilisena, siis nüüd tundub selline maagia hoopiski pealinnas. miskipärast eriti pärnu maantee ümbrus. ema lemmikjuuksur ja british council, mis on ära kolinud, ja muidugi linnahall. ja muud kohad. õige oktoober on see, kui oled sõitnud trammiga tondilt kesklinna, et sealt bussipeale ja haapsalu poole ajama panna... nüüd õnnestus sõita trolliga, oktoobri lõpus. kakumäelt väike-õismele. teistmoodi tore.

ma elan pangaröövlite maal

yesterday all my troubles seemed so far away....
tegelikult alguses mitte. hommik oli pisut nukker ja hall ja unesegune. lisaks seda süvendav lektüür. hiljem asjad muutusid elavamaks. olin ületanud apelsinimaja piiri (praegu remondis) ja varsti jõudsin teisele maale. kirevale nagu NYC.
solaris-pühatõnu(sõpruses)-1 sekund vallibaaris-kukuklubi-rockstars marsuut läks igati asjaette.
täna pole väga kehvem päev, aborigeenid ja indiaanlased ja empsi kõrvitsasupp ning aiandusnurk. ja imelik oli jälle täheldada, kuidas minu ja mu venna eluteed kulgevad nagu öö ja päev...

rohkem podiseda ei viitsi. heihei.

lumeleopard

tekikookon avab silmad. ta peas on saepuru (nagu nõukogude puhhil) ning mõttetegevus häheneb ühikule null.
tekikookon mäletab, et unes oli lumi. nii päris. ja ta müttas seal suviste riietega, sest nagu tavaliselt, hakkas ta hiljaks jääma ja külma seetõttu kartma ei pidanud.
tekikookoni silmad on taas kinni vajunud. ta kuuleb ebamääraseid helindeid: telefoniheli ja tuulekella kõlinat. kui mõni suurem automobiil majast möödub, värisevad aknad, identselt telefonivibratsiooniga.
tekikookon elavneb aegamisi. joob vett ning meisterdab omale ühe pähklivõisaia. nüüd on ta enamvähem elujärjel. ta oli ettenägelikult eile valmis mõelnud ja pannud asjad, mis temaga nõukogude pealinna kaasa tulevad. neid ei tohi olla palju, sest sohver sõidab eelkõige enda äranägemistpidi-aegadel.
kookon guugeldab tuulekell ja esimeseks vasteks tuleb: TUULEKELLA VALMISTAMINE.
just seda ta kavatsebki valmistama hakata, pühapäeval, sest neljapäev, reede ja laupäev on juba planeeritud.
valmista sinagi endale tuulekell.

teele teele

joon mitmendat tassi terviseteed (mille kohta minu eesti autor mõtiskles, et mis kahtlane kraam see on ja huvitav, kas apteekrid kasvatavad seda puru ise. heh heh)

ja mõtlen, kuidas mu sulgvõhul küll läheb...

üsna meeldiv

soomekeelne üllatus (ei teadnud, et see on soome bänd)

deliiriline päev, mitte ei taha jalga majast välja tõsta...

sunday bloody sunday

pühapäev.
veri vemmeldab.

eilse õhtu üks armsamatest lausetest oli:"lähme salongi", mille all mõeldi tegelikult elutuba. mulle meeldib end viia kuhugi mujale aega, mujale kohta. mida kaugemasse, seda parem... seda romantilisem (öfkoors!) aga ärgem asja üle dramatiseerigem. poliitika on õhus igalpool, kuhu ma ka ei vaataks. ja väikesed lapsed!

tänane päev on eriti valimis- ja õunakoogiaktiivne. eilne valimisstuudio tuli täna järgi kaeda ning finaal tuleb ju õhtul. õunakoogiga on nii, et saime hommikul eilseid r ja r jääke (mida ma isiklikult eile ei jõudnudki tarbida. pealegi ühtegi r nutetud pisarat polnud seal peal...), siis otsustasin täna ühe ise teha, mis lõunaks pintslisse pistetud, ning nüüd issi-emme-cargoga saabus viimane laar. arvan, et vanaema looming.

toidust peab veel rääkima! emps tõi mulle üleeile napoleonikooki. ma ei tea, kust sa selle sai, aga irl'i peibutuslauakesel (kaubahalli lähistel) oli väljas väga samalaadne kook. võib-olla olid lihtsalt vennad. koogid.

õäh, peaks jäälossi lugema, mitte lihtsalt tõlketunniks, aga äkki leiab ka sealt sarnasusi solarisega. igaljuhul kivirähk leidis ühiseid jooni ühe teise jäälossiga küll ja küll.

behind the curtains

mõttetalgud: uued ja sobivad kardinad, mis siis veel! on päevakorras.
a mis siis veel?
palju palju, eeskätt ikka lugemist ülikooliks. nüüd on ta jah kuidagi üli-ks saanud.

nii. usun, et mitte ainult mulle pole veidike vastumeelne kuulata setode ja muude sääraste karjas lõõritavate naisterahvaste etteasteid. kindlasti on asi selles, et ma pole selle kultuuri sees üles kasvanud ega seda kirglikult uurinud või muidu erilist huvi selle vatsu tundnud. aga raadiost hommikul leelot väga ei kuulaks ega kuhugile spetsiaalselt kuulama. niisiis, täna sai etv2 pealt setodest dokfilmi nähtud. ja mulle sai üks asi selgeks. see laul või leelo muutub vastuvõetavaks alles siis kui sa oled ise üks osa seal lauljatest. see on meditatsioon, nagu ük kohalik onu ütles, viib transsi, annab erilise meeleolu, annab väge.
seepärast oleks tore, kui nad lihtsalt ei esineks asja eest teist taga kusagil, vaid kutsuksid kuulajaskonna kaasa laulma. siis saaksid naudingu kõik :)

tibitemaatika

a valige see näokreem. senini minu lemmik - hea hind ja mõnus koostis.
ma juba oskan neid löövaid lauseid. jessikas.
ma oskan ka parodeerida iseennast (raadios räägiti, et uus air parodeerib ennast), aga keegi ei saa vist sellest aru. ükstapuha.

üldsegi tundub mulle, et maailm on liiga enda ettekujutustele vastav. igaüks näeb lasju äbi oma subjektiivsete silmade . ja kui mulle tundub midagi mäda, siis see ongi mäda.

pool oktoobrit on veel jäänud. ja ma olen juba mõtetega novembris. välja arvatud oma bakatöö teema teadmine (vahepeal jõudsin ümber mõelda). aga kes nt melu loevad, vist teavad juba, et selline asi tegutseb. minumeelest see lõõgastav kitarriklõmin ideaalne helehalli novembrikuuhommiku alustamiseks. mitte halvas mõttes.

olen tähtis

kardan veits homset ettekannet, sest..olgem ausad...ma olen igav.

käisin valimas ka. nagu heale kodanikule kohane. noh, mind sunniti veidi. ja lõpuks polnud endal teps mitte hea meel selle kõige üle, sest minu kodukohas ehk loeb mu hääl ka midagi. ja kes teab mida ta valla päästa võib. tegin väikse vimpka ega valinudki seda, keda mu ema ja vend ja vist kogu kodulinn (nii olen arusaanud). kuigi ajasin empsi närvi ühe nimega, ei valinud ma ka teda. hoopis teisest erakonnast hoopis teise tädi, kes minumeelest peaks olema algklasside õps. vot nõnda.
aga veidike segapudru olukord asetses valimisjaoskonnas küll, eriti kui siseneda valest sissekäigust(mitte mina :D). tundsin ennast täpselt nagu üks lammas karjas: läksin sinna, kuhu kõik, usaldasin täielikult tädikeste ja t juhtnööre. tjah, oleks võinud siiski üks kepiga ajaja mul seljataga passida ja õigesse suunda togida - valimiskast asetsesveidi eemal, teise sissekäigu juures, suure inimsiblimise sees - ma ei osanudki kohe sinnapoole suunduda.

lapsed tuppa, tali tuleb

mul on veel sügisesed hallad nägemata kui ilmub lörts.
mõtted lähevad vargsi õigete jalavarjude peale. paslikke leida pole kerge.
aga täiesti võimatu missioon on kõndida sellises ilmas ilma sääri poritäpiliseks tegemata. võimatu! grr.

rõõm kuulda, et vähemalt ühel poe kassaneiul on kohe kinldasti "talvepapud" all. seda säutsus ta õige mitu korda kõikidesse lähematesse teistesse kassadesse.

püha

Tõnu on õhus. lehes. igalpool.

kardan pettuda.
samas, who cares?

linnas

kz was in da town. tal on jätkuvalt mingi maagiline külgetõmbejõud igasuguste huvitavate tegelaste suhtes. tänagi jõe ääres istudes jäi üks sõbraliku skandinaavia turisti välimusega onu meid rõõmsalt vahtima ning lõpuks otsustas end istuma sokutada otse meie kõrvale, avades üliõpilaslehe. diskreetselt lasime sündmuspaigalt jalga siiski...

mina aga vist mõjun magnetina hoopis sellele ainsale krišnaistist onule, kes linnapeal muudkui ringi tatsab ning (vist) india eeposi müüb. täna hommikul peaks olema neljas kord, kui ta seda mulle pakkus. ma ei usu, et asi on selles, et ma teda võib-olla liiga kauaks põrnitsema jään - ükskord ehmatas ta seljatagant.

tänavaid kaunistavaid kujusid nägin täna linnapildis veelgi. näiteks e. hüva jauras raekoja platsil ringi ja kõnetas üht (tuvi?kujulisele) kivile jalga puhkama jäänud mitte eriti kainet prostituudivälimusega naisterahvast. naisterahvas äigas siidripudeliga kõrgele õhku ja käskis hüval ennast rahule jätta. väga arrogantselt.

hmhmm. telekas on siin lahti praegust. ja keit pentus polnud just eriti väikesi tallinlasi armastava näoga seal käsi laiutamas. aga äkki on ta külm ja uimane eestlane lihtsalt...

a minu kodu kaunistab nüüd selline toataim nagu sulgvõhk(Zamioculcas zamiifolia
). k lõikas enda taimekeselt lehe ja teatas, et maksimast saab muidu ~30kr(eriti odav!) selle tervikuna kah. pistsin pisikese sulgvõhuhakatise mulda ja nii ta saabki paljundatud. näis, kas läheb kasvama mu tuulise akna peal. muidu peaks ta olema üsna leplik. säästu ajal säästu taim :)

valikuvõimalused

oh seda valimiseelset poleemikat... õhupalle(nägin täna kollaseid ja siniseid ja vist ka punaseid) ja muud nänni(mida mulle juba kaks korda pakutud on). viimase EI tõin nii frustreerivalt ning kurvalt naeratades kuuldavale, et neiud pistsid itsitama. aga tõesti. kohutav! hommikul raekoja platsil reformikate pesast möödudes mõtlesin: kui kohutavvad kollased kostüümid! nüüd, päeva lõpus, ohkan kergendatult: kui hea, et neil need mürgikonna kostüümid seljas on - teab, keda vältida.

kodulinnas pole mul erilist mõtet valima minna - tean ainult neid ülipopulaarseid kahte koolivenda, kes reformi rindel äsavad. iseenesest toredad ja nutikad poisid. ja kuna võim on seal niikuinii reformi käes, siis üks kahest - hääletan neist ühe poolt(vot see on alles raske valik) või ei hääleta üldse. piisk merre... ja ma ei arva, et ma nüüd kohutavalt(see on täna läbiv sõna mul siin) halb kodanik oleksin. sest ega ma ei nurise ka...

ups, jälle poliitika teemaks. no see on õhus ju!

muidu on nii, et sain suurema rahasumma osaliseks. mis tähendab, et võib mõningaid ebaratsionaalseid(aga arukaid !) oste teha, nagu küünlaalus, rippuv oranž küünla...pott ning teeküünlaid. ja MOLLUSKIkompott valge veini marinaadis.

õunte pealt vaatan...

nädalalõpp on kulgenud sünnipäevaliselt. ja nüüd põrutan maale järgmisele sünnale, head pahad õunad jäävad nägemata genialistides. aga pole hullu. õunu on maal palju ja igasuguseid. ja vaikust. ja loodust.

ja siis täheldasin väga palju ühist coca colal ja keskerakonnal. mõlemad on ohtlikud, aga siiski populaarsed. sattusin ühele leheküljele, kus räägib, et cocat kasutatakse rasestusvastase vahendina (edasi ei lugenud), siis olen kuulnud kõlakaid, et see on valamu puhastamiseks torusiili asendaja, laipade parem ei räägiks. samamoodi võib lehest lugeda laimu keskerakonna vastu.
eilse päevalehe esimestel lehekülgedel on teemaks suur valimisküsitlus: üks linn, viis linnapeakandidaati. ja edgar lubab: töökohti! töökohti! töökohti! ta tunneb neid veneaegseid lööklauseid ja tehnikaid. nagu always coca cola, mille viis meelest ei lähe ning mille viimane reklaam kujutas endast kaasahaaravat karvaste krõllidega pillekraaritamist... ja keskerakonnal on vastu panna see ülistuslaulu ja lippudega lehvitav reklaamvideo.

õnneks on vahe selles, et kui ühe 0,5 coca ära jood, ei juhtu veel midagi hullu, aga erakonnaga liituda....see on midagi fataalset. ei!