jah. vahepeal kadusin kodulinn tartust ära ja märkasin, et võõrsil on täitsa lahe. näiteks olen nüüd valmis tallinnasse ümber asuma. või mõnda suuremasse linna. aga see vist niipea ei juhtu.
tallinnas jalutasime - oli ilus.
kruiisitasime stockholmi - polnud just otseses mõttes ilus, aga...hmm...lahe.
hetkel ei oskagi midagi asjalikku selle kohta mainida, sest enne kojutulekut tegime kinos aega parajaks ja vaatasime sellist filmi nagu 2012. peale seda kujutasin ette, kuidas tallinn kokku variseb oma udutuledesäras, olustik oli kuidagi sarnane. film ise on mõnus mugavast turvalisest kinosaalitoolist vaadata, samal ajal kui j. urb vene keele aktsenti puristades lennukiga kaljult alla lendab. ja muud efektsused. reaalsusele ei pretendeeri ja ei peagi. lisaks pakkus huviväärsusi veel inimeste julmus ja alalhoiuinstinktid ja see tore charlie, kes oma haagissuvilas(?) raadiot pidas, olles väga maailmalõputeadlik ning sellest vaimustunud...
jah, numps(mitte otseses ega ka halvustavas vaid lihtsalt mainimisväärsust rõhutavas mõttes) oli ühes suure viikingi nimelises toidukohas/baaris kreeka salatit süüa, aknast ületee asuvat tusen & en natt (orient) vaibapoodi ning selle kõrval paiknevat aafrika butafooriabutiiki vahtida. teadsin et baari kõrval on taalia pizzeria ning sealsamas nurgapeal üks hiina restoran, kuhu alguses tahtsime sisse astuda, kuid ainult hiinlastele teadaolevatel põhjusel oli koht parasjagu pausil. hetkel vist olen üsna õnnelik, et sinna hiina kohta ei läinud. mis oleks võinud juhtuda:
viikingibaari personal koosnes samuti immigrantidest. selline üleilmastumine siis.
meelde jäi ka disainiturg (kulturhuseti all). ostsime sealt ainult ühe multifunktsionaalse asjanduse: kahvel, nuga ja lusikas ühes isikus. kulub ehk teinekord marjaks ära... hulganisti nutikaid kodutarbeid leidus seal.
ühes linnanurgakeses oli ohtralt hiina/jaapani/korea toidupoode. ühes keldripoes asetses mõnes mõttes paradiis ja mõnesmõttes põrgu: kogu kevadrullideks vajalik materjal olemas ning miljon erinevat juurikat, eksootilist vilja ja vürtsi. põrgu seisnes selles, et poekesel puudus ventilatsioon üldse. seega kõmpisin veel tund aega hiljemgi läikiva südamega ringi. astusime sisse adolf friedericku kirikuaeda ning korraks kirikussegi. kirikuaias murul lamas mingi ajaleht vaatajatele suunatud pealkirjaosaga"här gifter seg...". ühest keskealisest lesbipaarist käis jutt nagu ma hommikul mäkis burksi hammustavate pinksaklipslaste vahel lugesin. modernne tänavakunst.
rootsi keelt sai ka algajatasemel katsetatud. see polnud rooste läinud. kuigi vahepeal hej då asemel sai ha det öeldud. ja t jätkas järjekindlalt headaega ütlemisega. mingiaeg vähemalt.
ahjaa, ja laevas, häbihäbi, kaotasin oma karaokesüütuse, õnneks minumeelest üsna süütu lauluga:
avastasin, et ööelu pole minu jaoks ja hommikuolemine reval cafes seevastu väga mõnus. lootusetu kohvikuinimene :)
rohkem ei viitsi rääkida midagi. hoopis (hästi)mõned pildid siin:
tallinnas jalutasime - oli ilus.
kruiisitasime stockholmi - polnud just otseses mõttes ilus, aga...hmm...lahe.
hetkel ei oskagi midagi asjalikku selle kohta mainida, sest enne kojutulekut tegime kinos aega parajaks ja vaatasime sellist filmi nagu 2012. peale seda kujutasin ette, kuidas tallinn kokku variseb oma udutuledesäras, olustik oli kuidagi sarnane. film ise on mõnus mugavast turvalisest kinosaalitoolist vaadata, samal ajal kui j. urb vene keele aktsenti puristades lennukiga kaljult alla lendab. ja muud efektsused. reaalsusele ei pretendeeri ja ei peagi. lisaks pakkus huviväärsusi veel inimeste julmus ja alalhoiuinstinktid ja see tore charlie, kes oma haagissuvilas(?) raadiot pidas, olles väga maailmalõputeadlik ning sellest vaimustunud...
jah, numps(mitte otseses ega ka halvustavas vaid lihtsalt mainimisväärsust rõhutavas mõttes) oli ühes suure viikingi nimelises toidukohas/baaris kreeka salatit süüa, aknast ületee asuvat tusen & en natt (orient) vaibapoodi ning selle kõrval paiknevat aafrika butafooriabutiiki vahtida. teadsin et baari kõrval on taalia pizzeria ning sealsamas nurgapeal üks hiina restoran, kuhu alguses tahtsime sisse astuda, kuid ainult hiinlastele teadaolevatel põhjusel oli koht parasjagu pausil. hetkel vist olen üsna õnnelik, et sinna hiina kohta ei läinud. mis oleks võinud juhtuda:
viikingibaari personal koosnes samuti immigrantidest. selline üleilmastumine siis.
meelde jäi ka disainiturg (kulturhuseti all). ostsime sealt ainult ühe multifunktsionaalse asjanduse: kahvel, nuga ja lusikas ühes isikus. kulub ehk teinekord marjaks ära... hulganisti nutikaid kodutarbeid leidus seal.
ühes linnanurgakeses oli ohtralt hiina/jaapani/korea toidupoode. ühes keldripoes asetses mõnes mõttes paradiis ja mõnesmõttes põrgu: kogu kevadrullideks vajalik materjal olemas ning miljon erinevat juurikat, eksootilist vilja ja vürtsi. põrgu seisnes selles, et poekesel puudus ventilatsioon üldse. seega kõmpisin veel tund aega hiljemgi läikiva südamega ringi. astusime sisse adolf friedericku kirikuaeda ning korraks kirikussegi. kirikuaias murul lamas mingi ajaleht vaatajatele suunatud pealkirjaosaga"här gifter seg...". ühest keskealisest lesbipaarist käis jutt nagu ma hommikul mäkis burksi hammustavate pinksaklipslaste vahel lugesin. modernne tänavakunst.
rootsi keelt sai ka algajatasemel katsetatud. see polnud rooste läinud. kuigi vahepeal hej då asemel sai ha det öeldud. ja t jätkas järjekindlalt headaega ütlemisega. mingiaeg vähemalt.
ahjaa, ja laevas, häbihäbi, kaotasin oma karaokesüütuse, õnneks minumeelest üsna süütu lauluga:
avastasin, et ööelu pole minu jaoks ja hommikuolemine reval cafes seevastu väga mõnus. lootusetu kohvikuinimene :)
rohkem ei viitsi rääkida midagi. hoopis (hästi)mõned pildid siin:
No comments:
Post a Comment