tere maa! pean nüüd veel korraks mainima, et mu crystal castles'i kuulamisajad on tagasi. need kanadalased on säherdused, et peab mitu korda kõrvadest nende lood läbi laskma enne, kui nad peakolusse oma meeldivusega kinni jäävad, ja kui see juhtub, ei lähe see enam ära. uued lood on pea sama head, ei suudagi siin lemmikut leida (hetkel vist i am made of chalk)
aga üle-eelmisest kevadest siis üks näide (nende matistunud tulukeste ja minu ilu/stiili-etaloni alice glassi pärast valisin):
mm, leidsin juhuslikult ühe laulukese, mis umbes kümne aasta eest vallutas mu südame. aga neneh võib-olla hakkab these new puritansis laulma. oeh, selline üheksakümnendate-nullindate vaib tuli sisse hoopiski :)
muidu. alates sellest, kui ma ükskord unes nägin, kuidas ma oma punast värvi sektsiooniga köögis emaks sain, olen hakanud emaduse ja laste peale rohkem mõtlema. mis meelel, see... igalpool! niisiis, nüüd on mu kodutee sellise asetusega, kus peale minu on liikvel mitmeid sporditegijaid, üks ilusas majas elav avalise väljanägemisega rattur-onu ja LAPSED. hommikul bussis näiteks kiitles üks väike poiss sellega, mitu kasuisa tal on. tagasi koju kõmpides möödusin stseenist, kus suurem poiss kahmas väiksemal natist kinni ning vibutas ähvardavalt rusikaga. väike poiss hakkas karjuma, kuid keegi ei teinud sellest olukorrast välja. muidugi, seal läheduses seisis bussi ootamas üks (ma arvan et) neljateistaastane väga suur tüdruk ja taamal veel mõned rüblikud. keegi ei teinud välja. jäin siis vahelduseks ja hirmutamiseks seisma ja põrnitsema neid. ei andnud tulemusi. lootes, et asjad klaaruvad, läksin edasi koju.
mulle siiski tundub, et lapsed ei ela niiväga vanemate lahutusi üle. peaasi, et neile piisavalt tähelepanu pööratakse (lugesin mingit kokkuvõtet testist, kus uuriti, kuidas ja kas beebid vanemate emotsioonidele reageerivad, kas näoilmed on õpitavad jne. need, kellega ei tegeletud üldse, ei suheldud ega naeratatud, surid!!!) neile on see pigem põnev: "oo, lähen täna ööseks issi juurde. oo, emme uus peika on nii karvane" jne. kuigi, ega ma kõigi eest rääkida ei saa. mäletan, kui mu vend tuli koju ja oli nödrinud selle üle, et ühel sõbral on kaks ema, teisel 7 last peres pluss vanemate õdede peikad, kes nooremaid autoga sõidutasid, aga meil on selline tavaline perekond. ema-isa ja kaks last. igav. lapsed harjuvad kõigega ja võtavad asju normaalselt (3.a. m ema vana mobiiliga sehkendades: "see ei ole päris. see on mängimiseks.") iseasi, mis väärtushinnangud ja käitumismallid neil pärast on...
päriselust: värske õhu käes grillitud ja tiigikülmasid õlusid pruugitud. ja öölaulupidu muidugi ka. algus külm ja niiske nagu ikka murul istudes ikka. purjus intellektuaalid on ühed naljakamad tegelinskid üldse. mõtlen siin m-l'i. zenitiga uuele proovile, vana film sai miskit moodi valesti sisse pandud. kumbki meist pole fotograafiaäss. seebikarpide najal üles kasvanud... kolmas kodutee variant läbi supilinna leiutatud. ja sealt ühe akna pealt ökoidee (öko on võlusõna, isegi seksis, kes elu24 loeb :p): piimakotid pooleks lõigatud, muld sisse ja taimed kasvama pandud. kasutaks isegi seda ideed, aga piimakotid võiks kuidagi atraktiivsemaks muuta.
kohvi põlveotsas. (mul on loomuses kohvitass kuhugi eriti ebatasasele/kindlale pinnale asetada nagu näiteks voodi, diivan, käepidemed, põlved, arvuti lähedus jne. tass on ajalooga.) * väljas on vastuoluline. mulle meeldib see. aga müts peab peas olema. * hapsis on hõff ja zombiparaad * tahaks merd
hmm. teatripileteid konsuumides (tegelikult 29-daks) valdas mind kohati suur vastumeelsus. nagu saaks ära otsustatud midagi suurt, millest taganeda ei ole võimalik. nagu abielu? teegelikult, lihtsalt, mul on suur raskus plaanide tegemisega, mis ulatuvad kaugemale kui nädal. sest, kes teab, mis mind võiks vallata tol äraotsustatud kuupäeval. äkki tuleb midagi pakilist ette? äkki mul pole tuju? äkki jään haigeks või asjad lähvad kuidagi teises suunas? okei, nii hirmus see otsustamine ka ei ole. aga niisiis, mõnes mõttes ületasin ennast, mulle tundus veidike nii. jeah. niisiis pole ma ka kindel, kas nädalavahetusel külastada kodulinna ja haapsalu. kokkulangevused!
eile sai veidike räägitud lapsikusest. raske on selles leida midagi halba, kui oled heas mõttes lapsikute inimestega tegemist teinud. heas mõttes: entusiastlik, totrate huvidega vahel jms halvas mõttes: vastutustunde puudumine. eks me kõik kaldume teatud olukordades ühele või teisele poole.
:S keelefeilid: kui kusagil kirjutada vaja Veerpalu, siis ma automaatselt kirjutan VeerBalu. juba teist korda! eile ajaloos siis räägiti spordist, et 19. sajandil sai sport üheks rahvusliku kokkuhoidmise näitajaks, a la kui sa polnud ei kultuuriinimene ega poliitik, siis nendele "vahepealsetele" oli mõeldud sport. meeskonnatöö ja kaasaelamine. lapp puistas lause, et noh, kui meil veerpalu võidab, siis tunneme kõik, et oleme veidi paremad... suusatajad :) (kullaterakesi oli veel. näiteks "naine ei olnud enam halb variant" jne. kõike ei jõua ju ka kirja panna ja segapudrust üles leida) jaabæki hüüdnimi oli neibæk. konservatiivne poliitik norras, kui demokraatia poole liikumine toimus...
tõlgendamisest tahaks mainida seda igaks juhuks, et ma võin tunduda oma blogis väga radikaalne. a tegelt pole. keeruline on kõike väga täpselt ja kõigile mõistetavalt öelda...
etv ja saade tüürist. mõtlikud harmooniad, mõtlikud liikuvad pildid ja dokumentaalsed hetkilised pildid. kuulllg.
mõtlesin korraks, miks ma muusikat õppima ei läinud, miks ma heliloojaks ei hakanud. helindeid mõlgub ju miljoneid peas. vastus on kannatus. heliteose kirjapanek on see kõige jubedam töö üldse. olen proovinud. ja kuigi arvutiprogrammid veidike lihtsustavad tööd, siis ikkagi see võtab kohutavalt kaua aega ning lõpptulemus võib erineda päris palju sellest, mis alguses peas oli. ja see pole enam see. seepärast imetlengi heliloojaid ja nende kannatlikust... (aga muidugi enda kannatlikkuse kasvatamine ei tule kõneallagi :p)
nägin öösel mingit und, kus teater laulis tavalisi eesti laule, kas siis pop või neid, mis rahvasuupäraseks saanud. säärane projekt oli. laule ei mäleta, aga need olid karamellikarva, veidi läbipaistvad. nii need meeleelundid vahel võivad sassi minna mitte ainult narkootilisi aineid pruukides... * täna on palju teha. saksa keel ja muumidega lõpparve. vahepeal tuleb ju ka kaunist kevadilma nautida. lisaks sellele, pangakonto täienemise juhul, on kz in da town, ehk siis saab natuke kultuurielu elatud temaga ;)
haa, ja ma ei lähegi täna pidusse. pipiga on sama tore! natuke uskumatu, kui palju üritusi sel aastal üle lasnud olen.
õppisin rootsi keeles uue sõna, mis seostub hästi minu nimega: marig. inglise keeles äkki siis tricky. eesti keeles oleks vasteid mitumitumitu... ja siis üks tarkpea mainis veel sõna marimadal. eestikeeles. muidugist. üritan ennast mitte puudutatuna tunda.
ahaa, saksa keeles õppisin samuti ülitähtsa sõna: unterwäschedesigner - aluspesudisainer. (keele õppimine on meile motivatsioonisüsti eesmärgil tehtud üpris naljakaks. aga see aitab tõesti)
niisiis, mulle langes kraevahele terve hunnik ülesandeid, mis mul mingil ajal olid kahe silma vahele jäänud ja mis kiiremas korras tuleks ära teha. mul lihtsalt ei jätku neid silmi. ja nagu tänasest taustafooniks(seda peab muidugi mainima, et oma mainet säästa) nähtud aunaste saatest selgus, on ka suhtlus äärmiselt oluline komponent töö leidmisel/saamisel/säilitamisel. mul enda arvates ei jätku niipalju suid. ja avalaid naeratusi. aga kõrvu nagu jätkuks.
või puuvillased kleidid ja tuulest räsitud juuksed? varbad vette stroomirannal ja tajuda, et suvi on nüüd kohal?
päeva spotaansus: läksin prügi välja viima, kõndisin mõned sammud tagasi maja poole, vaatasin päikesesse, kõndisin majast mõned sammud eemale ja hakkasin jooksma. niisiis väike jooksuring tähtveres - lõõgastav.
loen siin luuletusi, kus mitmed on pühendatud kevadele. hmm, paistab, et kevad on kellegi lemmikaastaaeg. mind see kuidagi niiväga ei puuduta. kuigi ilusaid sõnu on ritta pandud ja nii, ja õhus on praegugi tõepoolest midagi teistsugust, mida märgiks sõnaga kevadine. mulle vist meeldib sügis. ja kevadest siis maikuu, kus kõik on juba roheline, näib nagu vildikatega värvitud... säänseid vibratsioone tekitab nt see:
kui kaks mitteotsustajatüüpi kokku lasta sünnipäevakingitusi valima, läheb neil koos aega vähemalt tund. kui üks mitteotsustajatüüp peab valima, kas nüüd tallinnasse minna või mitte, laseb ta asjadel esialgu omasoodu kulgeda ning kui kriitiline hetk käes, teatab empsile, et jah, teda on ööseks koju oodata ka. mõni hetk hiljem selgub rida asjaolusid, mille pärast oleks mõistlik tartusse jääda. niisiis, minu otsustusvõimetusel pole piire...
eile võitlesin depressiooniga. tegelikult ei võidelnud, lasin sel endast kergekäeliselt võitu saada ning hiljem stabiilses masenduses, bakaseminaris lugedes naiselikkusest nõretavaid luuletusi, pahurus taandus. olustikukirjeldused on mõnusad, vastupidiselt mingi pointi/tarkusetera tagaajamisele. näiteks see ongi üks erinevus halldise ja tarjei debüütluulekogude vahel... (kuuigi vist päris mustvalgelt seda asja võtta jällegi ei saa.)
eile sai ka e eeskujul talvised kotad seinaäärde visatud ning tossudega kuival asfaltil ja svammi meenutaval muru/mullapinnal esimesi samme tehtud. mm:) tekitasin ümbruskonna kaskedele ja ühtedele teistele puudele väikesi ebameeldivusi ja nüüd on mul koduste vahenditega selline olukord külmkapi otsas saavutatud, et munadepühad võivad rahulikult tulla.
aaa, soolaleivast ei tea ma ka midagi veel. tulge, millal soovite ;)
